Must Sümfoonia

17. Tahtejõud

17.

“Ära tee mulle haiget! Kao minema! Jäta mind rahule! Palun! Ma ei taha haiget saada! Ma tahan Liamit! Palun!”

karjusin ma meeleheitlikult, kõikudes reaalsuse ja mitte reaalsuse vahel. Mul oli kohutavalt valus, sest see kõik jõudis mulle kohale.

Korraga lõi keegi mulle mõnusa laksu vastu nägu. Avasin hoobilt silmad ning jäin vägivallatsejat tigedalt silmitsema. Lampi tuleb lööma? mõtlesin ma solvunult. Ajasin ennast vaikselt püsti ja jäin mõtlikult seisma. Ma teadsin, et pidin midagi tegema, kuid mida? Ja kus ma üldse olen?

Hakkasin taskust telefoni otsima, et kella vaadata, kuid mida polnud? Telefoni. Siis vilksatas mu silme eest kõik läbi ja ma adusin, mida tegema pidin. Paanika oli vaikselt minusse imbunud. Ma olin kaotanud oma viimase õlekõrre. Ma upun, kui nii võib öelda.

Ma hakkasin peast juukseid kiskuma, röökima, karjuma, nutma, närvitsema. Ma olin omadega segi ja läbi. Liamit polnud, telefoni ka mitte. Elu on läbi. Tänast ei ole, homset ei tule, eilne on kauge minevik.

"Sirena, ma aitan su siit minema,"

ütles selle hääle omanik, kes mind lõi. Ma võpatasin ning keerasin end ümber. Silmitsesin noort tütarlast, kes vaatas mind oma malbe kuid samas ka väga ettevaatliku pilguga. Ajasin end püsti.

"Ma ei saa .. Mu telefon .. See on kadunud ..,"

pomisesin ma, ikka veel rusutud sellest kõigest. Kui mul telefoni pole, pole mõtet ka siit püramiidist kunagi väljuda. Nad ei oota mind, kui mul pole seda, mille järele ma läksin. Nad vihkavad mind. Ja aeg on kohe otsas. Lõpp?

"No, kui see roosa on sinu oma, siis pole see kadunud,"

lausus ta ning ulatas mulle mobiili. Ma olin õnnes! See polnudki kadunud. Tegin talle kiire kalli ja küsisin, kuidas välja saab. Muidugi tekkis üks suur aga ..

"Isegi, kui me oleme siit välja saanud, siis nad ilmselgelt jälitavad sind,"

seletas tüdruk. See oli "super hea" uudis. Mu tuju vajus miinustesse ja ma ise olin tohutult väsinud sellest kõigest.

"Hakkame minema?"

pakkus ta ning ma nõustusin muidugi. Kuidagi kahtlane oli kõndida koos tüdrukuga, kes oli minuga sama vana, mööda neid iidseid käike, jättes seljataha kurja. Ma isegi ei tea ta nime ju! Taipasin ma ühel hetkel.

"Mis su nimi on?"

katkestasin ma vaikuse. Tegelikult me polegi vaikuses olnud. Lihtsalt, meie sammud kajavad siin tühjuses igalt poolt vastu.

"Vanessa,"

lausus ta lühidalt. Noogutasin endamisi ja salvestasin selle nime mällu. Korraga lisas ta tempot juurde ning seda tegin ka mina. Ma ei hakanud küsima, mis oli selle kiirendamise põhjus. Hakkasin hoopis arutlema selle üle, kui kaugele ma jõuan .. kas suudan kõigest hoolimata Heath'i päästa. Loodan parimat.

Lõpuks jõudsime taas välja. Minu üllatuseks oli juba pimedaks läinud. Vanessa asetas korraks oma käe mu õlale. Ehmusin ning jäin talle segadusega otsa vaatama. "Minu tee lõppeb siin .. Anna endast parim," olid tema viimased sõnad mulle, hetk enne, kui ta õhku haihtus. Olin sellest vaatepildist veidike šokeeritud.

Südames oli jõhker valu Liami pärast. Olin ta igaveseks kaotanud. Ma vahepeal oleksin peaaegu otsa ümber keeranud ja tagasi läinud, kuid siis meenus mulle, et kõigest hoolimata vajab Heather mind. Teda saab vähemalt päästa - elusalt välja tuua.

Kihutasin täiskäigul edasi. Olin vaim, sain liikuda piiramatult. Kuid ma olin ka terasem ning tundsin, kuidas mind jälitatakse. See tunne tegi kõhedaks. Ma jälgisin pidevalt oma seljatagust ning külgi.

Ühel hetkel tundsin ma teravat torget oma paremajala säärde. Peatusin, kuid siis hakkas mu jalg tõmblema. Seda oli kohutav vaadata. Järgmisel hetkel värisesin ma juba üle terve keha. Ma olin kaotanud kontrolli oma keha üle. Olin nüüd kaotanud. Selles ei saanud ma enam kahelda.

"Võtke ta sülle,"

käsutas keegi kedagi. Ma ei teadnud, kas see oli hea või halb, et mu mõistus säilinud oli. Tundsin ennast kasutuna - seega otsustasin, et parem oleks ilma teadvuseta olla.

"L-laske m-m-mind v-va-vabaks,"

kokutasin ma haledalt. Oleksin mõnes teises olukorras piinlikusest maa-alla vajunud.

Mu kõrvale kükitas sügavsiniste viha kiirgavate ning heleda nahaga noormees. Tema õlgadeni juukseid sasis tuul. Jäin teda ainiti silmitsema. See tegu oli minust rumal, sest ta virutas mulle sellepärast vastu nägu. Valu pärast veeres paar pisarat üle mu põskede.

"Sa ei vahi mind,"

surus ta need sõnad tigedalt läbi hammaste. Üritasin noogutada, kuid selle asemel mu pea raputas eitavalt. Kurat! Ja ma tundsin järjekordset laksu vastu enda nägu. Ebaaus! Halasin ma oma mõtetes.

"Aden, võta rahulikult. Ta ei tea, mida teeb ju. Ta ei kontrolli end,"

sõnas teine tüüp ja kükitas minust teisele poole.

Tundsin ennast viimase idioodina, sest mu keha tõmbles ikka veel. Ma ei suutnud uskuda, et see kõiks just minuga pidi juhtuma. Miks mina? küsisin ma endalt. Miks minuga just see kõik pidi toimuma? Heather? Liam? Rion? Kõik.

Lõpuks otsustasin ma oma teadvuse uksed sulgeda. Pugesin pimedasse alateadvusesse ja lootsin, et seal saan ma oma ülejäänud elu kükitada. Olin tohutult väsinud kõigest sellest jamast, mis mind kõikjal saatis. Tahtsin selle igaveseks maha raputada. Minust polnud enam nagu nii mingit kasu. Olin juba kõige jaoks totaalselt hiljaks jäänud.

Jah .. hiljaks jäänud ..

　

*Hiljem*

"Ta vist ei plaani nii pea ärgata,"

torises keegi. Tundsin ära Adeni hääle. See oli lihtsalt minu ajju sööbinud kahe sekundiga pärast esmakordset kuulmist.

"Me peaks ta Maria juurde viima,"

pomises keegi teine süüdlaslikult. "Aga ma ei taha," lisas ta juurde. Mu silmad avanesid ja ma jäin ühte neist tüüpidest üllatunult jõllitama.

"Sa ei taha?"

küsisin ma. Mõistsin ka, et ma suutsin taas oma keha kontrollida - see tegi mulle vaid head meelt.

Keegi ei vastand mulle. Nad tundusid nagu kivistunud olevat. Ajasin ennast püsti ja hakkasin ukse juurde kõndima. Mitte keegi ei liigutanud. Nad isegi ei vaatanud minu poole. Nad vaatasid vaid pingsalt vana ning koledat kivipõrandat, millel ma hetk tagasi lebasin.

Aimasin, et midagi on lahti. Kahtlustasin, et ma peaksingi ukse avama. Aga kuna mul ei olnud enam nagu nii midagi kaotada, siis sirutasin ma oma marrastusi täis käe ukselingi poole. Põimisin oma sõrmed ümber selle ja hakkasin alla vajutama, kuid keegi peatas mu kriiskava "ei"-ga.

Vaatasin hüüdja poole ja oma ehmatuseks sain aru, et Aden oli püüdnud mind takistada. Jäin teda küsivalt silmitsema.

"Kui sa selle ukse avad, on sinuga lõpp,"

lausus ta läbi hammaste. Ohkasin.

"Mul pole enam midagi kaotada,"

sosistasin ma ükskõikselt. Olin tühi. Emotsioonidest ja tunnetest. Tühi.

"On küll .. Liam on elus,"

lausus Aden. Mu eluvaim tuli tagasi. Jäin Adeni säravalt silmitsema. Sibasin tema juurde ja kallistasin. Tüüp oli minu reaktsioonist sõnatu. Seejärel muutus minus miski. Tundsin ennast kõikvõimsana. Teadsin, et mul on veel võimalus kui heaks teha. Jätkuks mul vaid piisavalt tahtejõudu!

_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _

Kui te vaid teaksite kui suured mu süümepiinad on :S Selle osaga läks ikka jõhkralt aega :S Ma olen kõik teie sõimamised täielikult välja teeninud! Niiet, te võite mind sõimata! Ausalt, ma ei solvu ega midagi :D See oleks mulle ilgelt paras :D

JA MA VABANDAN ! Lihtsalt, mul pole olnud aega ja ideid :S Vabandan veelkord ..

Ja see osa ei ole nagu nii teie ootsustele vastav :S Vabandan veelveelkord ..

Viola