Must Sümfoonia

29. Neetud armastus

Hei!

Veel enne, kui Te saate uut osa lugema hakata, tahaksin ma midagi öelda.

Esiteks soovin Teile ilusat jõuluaega (kuigi sellega ma olen veidike hiljaks jäänud vist), kaunist vana aasta lõppu ning vägevamat uut aastat! :)

Teiseks tahaksin ma j ä l l e vabandust paluda, et pidite nii kaua ootama. See hakkab vist juba ära tüütama, eks?

Kolmandaks tahaksin ma seletada, miks selle osaga nii kaua läks .. või miks üldse iga osaga nii kaua läheb.

Mulle tõesti meeldib kirjutada ja ma tahan alati oma jutud ära lõpetada, kuid viimasel ajal pole nagu üldse inspiratsiooni, tuju, aega, mõtteid kirjutamiseks. Kunagi mul oli tõesti palju ideid ja mõtteid, kuidas kirjutada, mida kirjutada, mis toimub, kuidas lõppeb. Ja ma tahsin ka. See oli minu viis vabaneda liigsetest mõtetes, see andis parema enesetunde. Siis mulle polnud ka väga oluline, kuidas lugu välja kukub, peaasi, et saan oma mõtted kirja panna. Kuid nüüd on asjad teisiti. Ma tahan kirjutada midagi head, ma ei saa enam suvalisi sõnu ritta visata ja sellega rahul olla. Tegelikult ei ole ma selle looga ka väga rahul, sest noh - alati saab palju paremini.

Ma hakkasin seda osa kirjutama mitu nädalat tagasi. Päriselt ka, ma hakkasin seda kirjutama siis, kui ma mõnele armsale lugejale lubasin. Aga kui olin paar rida kirja pannud, jooksis mõte kinni ning ma hakkasin teisi asju tegema. Nii toimus mitu korda. Kuid täna hakkasin ma uuesti “Harry Potter”i seitsmendat osa lugema. Ma imetlen J.K. Rowlingu kirjutamisoskust ning ma teadsin, et mul tuleb see osa lõpuni kirjutada. Enne aasta lõppu. Ma ei tohi teid veel rohkem alt vedada, kui olen seni teinud. Nii ma siis paningi Harry Potteri soundtrackid taustaks mängima ning kirjutasin osa lõpuni. Ilmselt on see “Black Symphony” 2013 aastal kirjutatud viimane osa. Ma soovin teile kõigile kõike paremat ning ma soovin ka, et saan tagasi oma kirjutamisetuju. Seniks aga olge tublid ja n-ö kohtume uuel aastal. ;)

PS! See asi tuli peaaegu pikem, kui uus osa. :D

Okei, nali. :D

29.

Veel enne, kui olin jõudnud tõsta käe, et Ailwardi kabineti uksele koputada, kutsuti mind juba sisse. Olin üllatunud. Kas ta tõesti näeb läbi ukse või mis teema on? Mõtlesin ma ja muigasin enda ette. Avasin ukse ning astusin sisse. Ailwardi kabinett oli umbes sama suur kui see maja, kus ma inimesena elasin. Olgu, ehk oli see veidike liialdatud, kuid mitte väga. Toas oli antiikne mööbel ja seintel rippusid paar pilti. Ühel pildil naeratasid mulle kaks imeilusat noort tütarlast. Teisel pildil oli aga Ailward koos ühe kauni naisega ning kolmandal pildil oli ilmselt Ailwardi perekond. Ma olin peaaegu küsimas, kes need kaks tüdrukut ja naine on, kuid siis taipasin ma -Madchen , Greta ja Celeste. Nad olid Ailwardi suurimad aarded, kuid Maria tappis nad. Tundsin, kuidas üksik pisar tahtis hakata mu põsel tantsisklema, kuid ma pühkisin selle kiirelt ära.

„Sellepärast ma tahangi, et sa Maria hävitaksid,“ lausus Ailward süngelt. Noogutasin mõistvalt. See oli väga mõjuv põhjus. Sama oli ka mul.

„Ma tahaksin seda lubada, aga ei saa,“ vastasin ma. Ailwardi näole ilmus malbe naeratus ning ta raputas kergelt pead.

„Sirena, sa ei pea midagi lubama. Ma usun sinusse. Ja minust on tegelikult vale loota, et sa talle ka minu eest kätte maksaksid. Aga ma lihtsalt loodan, et sa võidad ning maailm saab samuti paremaks paigaks.“ Muigasin, sest tal oli õigus. Maria on nii palju halba meile põhjustanud, et pärast tema surma ehk ongi muru taas rohelisem, taevas sinisem ja päike kollasem.

„Tead, sa polegi enam ainuke, kes minusse usub,“ laususin ma laia naeratusega. Ailward kergitas uskumust teeseldes kulme ja muigas siis.

„Oh ei, kas tõesti?“ naeris ta. „Tegelikult ma pole mitte kunagi ainuke olnud. Kui sa vaid teaks, paljud sinusse usuvad. Aga räägi lähemalt – kelle usu sa siis täna avastasid?“ Ailward oli inmene, kes suutis alati mu tuju tõsta. Isegi siis, kui see oli juba isegi hea. Ta oli nagu mu teine isa, kes mind kaitses, õpetas, abistas.