Must Sümfoonia

31. Tere tulemast teepeole

31.

Tundsin ebamugavust. Ma teadsin, et see rõhuv tunne mu kõril ei suudaks mind tappa, sest jah, ma olen ju ikkagi vaim. Kuid meeldiv see ka just ei olnud. Mind huvitas väga, mis võis olla selle põhjuseks. Justkui keegi nagu üritaks mind .. kägistada? Oota, mida?

Keerasin end järsu liigutusega ümber.Mulle vaatas vastu tumedate halliseguste juustega, siniste silmade ning oliivja nahaga pikemat kasvu vanem mees. Täpsemalt siis minu isa. Jah, mu oma isa kägistas mind. Aga ma andsin talle selle andeks, sest kui ta mu nägu nägi ja mind ära tundis, lõpetas ta koheselt selle tegevuse.

„Sirena, kallis! Miks sa ei öelnud, et tuled? Miks sa niimoodi siia sisse hiilisid? Miks sa meid üles ei äratanud?“ Mulle tundus, et isa küsimustel polnud otsa ega äärt. Neid tuli nagu kuulipildurist. Naeratasin, kuid see oli nägi välja eriti mõru. Ebaõnnestusin nagu enamasti alati. Tüüpiline. Mul polnudki mingit plaani neile oma nägu näidata. Tahtsin neid lihtsalt näha. Viimast korda.

„Hei, paps!“ ütlesin ma, üritades veel kord mingit normaalse väljanägemisega naeratust esile manada. Samal hetkel ilmus tuppa ka ema, kelle silmad läksid üllatusest ikka väga suureks. Ta tormas kohe minu juurde ning viskus mulle kaela. Teda kallistada oli nii hea! Tundsin ennast taas inimesena. Väikse tüdrukuna, kellel olid väiksed ja tühised mured. Tahtsin kõigest väest olla selline tüdruk. Kuid see rong oli ammu läinud.

„Sirena, me nii igatsesime sind! Sind on nii tore näha! Kas sa jääd nüüd siia? Issand, tead kui raske on kõigi ees teeselda, et sa oled läinud? Kas sa tahad midagi süüa? Üldse, räägi kuidas sul läinud on? Millega tegelenud oled?“ Liiga palju küsimusi. Lihtsalt, liiga palju. Naeratasin oma vanematele naeratust, mis oli teeseldud. Mu süda murdus. Vaikselt. Ta lagunes tükk tüki haaval. Kuidas ma neile ütlen? Kuidas ma ometi ütlen, et varsti mind enam pole? Nagu .. üldse ei ole. Läinud. Igaveseks.

„Ema, ma pean ..,“ alustasin ma, kuid muidugi ei lastud mul lõpetada. Küsimustelaviin oli oma täies võimsuses mu poole voolamas. Ohkasin ja üritasin uuesti, kuid endiselt küsisid ema ja isa risti-rästi mu käest kõiksuguseid asju. Mu pea hakkas valutama. Tõesti, kui Ailward ütles, et selle põhjustab ainult mõni halba sooviv teine vaim su läheduses, siis minul igatahes mitte ainult. Need küsimused ajasid minu pea valutama.

„Hei, kas te palun ..,“ kuid endiselt ei antud mulle võimalust rääkimiseks. Kaua võib? Oli ilmselge viga siia tulla. Kõik oleks olnud kordades lihtsam, kui ma oleks neile lihtsalt kirja kirjutanud ja selle postkasti jätnud. Ehk oleks see isegi veidike targem variant olnud? Ma ei kujuta endiselt ette, kuidas ma neile ütlen, et mind paari päeva pärast enam pole, samal ajal silma vaadates? Kuidas kuradima pärast ma seda ütlen?

„APPI! Teist oleks ülimalt armas, kui te minul ka rääkida laseksite!“ pahvatasin ma üpris pahaselt, kuigi see oli minust samas ebaõiglane. Nad ju igatsevad ja armastavad mind. Aga need küsimused on juba tõesti veidike lämmatavad. Igatahes, mu hääletõstmine mõjus. Lõpuks ometi lubati ka minul sõna sekka öelda.

Kuid ma ei tahtnudki enam midagi öelda. Sõnad jäid mu kurki kinni. Tegelikult olid juba mu peas kõik mõtted kinni kiilunud. Juhe koos, täies hoos. Ma sulgesin silmad ja istusin enda voodile. Mõtlesin kõik peas hoolikalt läbi. Pinev vaikus levis üle ruumi. Tundsin isegi läbi kinniste silmade seda pilku, millega mu vanemad mind puurisid. Võib-olla nad üritasid välja mõelda, mida ma öelda tahan? Kui hästi see neil õnnestuda võis? Ma arvan, et mitte eriti.

„Olgu, seni kuni see vaikus kestab .. võib ma lähen ja teen meile kõigile tassi teed?“ küsis ema tagasihoidlikult. Silmi avamata ma lihtsalt noogutasin, kuid ma kuulsin, et kohe järgnes emale kööki ka isa. Mind jäeti üksinda.

Kuulsin tasast jutukõminat. Nad vist unustasid mu super-kuulmise ande? Polnud erilist vahet kui vaikselt või kõvasti nad rääkisid, ma kuuslin endiselt kõike. Absoluutselt kõike. Isegi väga tastast sosistamist. Ainult viipekeel oleks suutnud neid aidata.

„Mis sa arvad, miks Sirena siia tuli? Ja millest ta rääkida tahab?“ küsis ema vaikselt mu isalt. Isa neelatas. Ta ilmselt juba kartis kõige hullemat, kuid üritas siiski asja ilusamaks muuta. „Äkki leidis endale noormehe ja tahab meile tutvustada?“ pakkus isa, üritades jätta nii hooletu mulje kui võimalik. Emps naeris närviliselt. „Ära ole rumal! Kui nii, oleks ta ju tulnud päevasel ajal.“ Mitte juhul, kui mu naabrid mind surnuks peavad. Mõtlesin ma ise vahele. „Ei, ta ei saaks ..,“ alustas isa, kuid ema katkestas teda. Kust küll ta endale sellise ebaviisaka kombe on hankinud? Imestasin ma. „No igatahes on tal mingi tõsisem probleem. Ja vot, vesi kees just ära.“ Ema lõpetas kiiresti jutu, valas vee tassidesse ning ladus tassid, lusikad ja suhkrutopsi kandikule ning koos isaga sammusid nad taas minu toa suunas. Olin valmis. Pidin olema.

Vanemad astusid mu tuppa. Ema pani kandiku lauale ning küsis, mitu lusikatäit suhkrut ma soovin. Kaks. Minu lemmiknumber. Ema ulatas mulle tassi ning ma tänasid teda. Sundsin ennast võimalikult rahulikuks, hingates pidevalt sügavalt sisse ja välja. Ole rahulik, Sirena! Sa saad ju sellega hakkama.

„Nagu me õigesti aru saime, soovid sa millestki rääkida?“ küsis isa. Tema nägu oli tõsine ning hääletoon murelik. Ma ei taha neile haiget teha. Ausalt, ma ei taha! Kuid tahes-tahtmata, ma siiski pean. Noogutasin vaid vastuseks. Kogusin end veel natuke ning olin siis valmis.

„Ma lahkun peatselt igaveseks.“ Need sõnad lipsasid üle mu huulte nii kiiresti, et isegi mina ei saanud peaaegu aru, mida ma just hetk tagasi ütlesin. Vanemad vaatasid segaduses nägudeda teineteisele otsa.

„Kuidas?“ küsis isa, sest nagu ma ka arvasin, ei saanud nad mitte midagi aru. Ohkasin, sest kõva häälega korrutamine teeb asja veelgi hullemaks. Minu jaoks vähemalt.

„M a l a h k u n p e a t s e l t i g a v e s e k s,“ laususin ma väga aeglaselt, selgelt ning valjult. Nad olid endiselt segaduses. Asi polnud paremuse suunas liikunud, kuid ega ma seda lootnudki. Enam ei saa midagi teha. See on tõsiasi. Fakt. Mul ei ole piisavalt jõudu, et asja muuta. Õigem on leppida oma saatusega.

Saatus pole viimasel ajal minu vastu erilist lahkust üles näidanud.

Ma ei leia põhjust ka selle väärimiseks.

Olen tühine.

________________________________________

Selline osa siis. Ma ei oska muud öelda, kui vaid seda, et loodan peagi uue osa kirjutada. Ma armastan kõiki oma lugejaid, kel on olnud piisavalt kannatlikust seda veel lugeda. Ausalt, väga suur respekt!

Vote'ge, kommenteerige ning olge sama muhedad edasi! :)

V.