Must Sümfoonia

8. Tubli tüdruk & paha poiss

 8.

Ta võttis selle oma sõrmede vahel. Tundsin, et ma lõhken valust. Käis kiire raks ning siis see kõik möödus. Vaatasin Liami poole ning nägind, et ta hoidis oma kaelas keed. Seejärel ulatas ta selle naisele ning võttis jälle mu sülle ning hakkas kiirete sammudega edasi liikuma.

Varsti jõudsime majja. Nad viisid mu diivanile, kontrollisid, et kõik oli korras oleks ning liikusid siis ise eemale. Nad rääkisid midagi. Ma ei saanud eriti aru, kuid mõne sõna tabasin ma ära nagu näiteks “kee”. Mulle meenus alles nüüd, et Rion oli pidanud seda talismaniks, mis mind kaitseks. Päris huvitav! Täna üritas mind see ju tappa.

“Ütle, kus sa selle kee said?” ehmatas mind korraga see naine. Kehitasin õlgu. Muidugi ma teadsin, aga ma ei tahtnud seda öelda. Pealegi, see on normaalne, kui ma seda ei teaks.

“Ma ei mäleta,” sositasin hädiselt. Ma tahtsin, et nad minema läheksid. Tegelikult pidin mina hoopis minema minema, sest see polnud minu kodu. Lootsin, et nad annavad mulle enne süüa. Lootus sureb viimasena, kuid kui ma süüa ei saa, siis suren ilmselt mina enne.

“Aga tegelikult? Vaevalt, et sa selle kuskilt poest või laadalt ostsid,” rääkis nüüd juba mees. Pööritasin silmi. Miks neid see nii väga huvitab? On jah kee. Täpsemalt tapjakee, aga muidu on kõik korras. Elab üle.

“Okei, ühelt sõbrannalt. Miks? Sest ma päästsin kunagi ammu ta elu. Sobib?” küsisin ma kärsitusega. Mulle ei meeldinud selline ülekuulamine. See tekitas loomulikult minus ebakindlust.

“Sõbrannalt? Mis ta nimi on?” küsis Liam. Pööritasin silmi. Kurat, ärge uurige mu elu!

“Vabandust, aga ma olen näljast kokku kukkumas. Te võiks mind kuhugi linna saata või midagi. Ma suudan endale ka ise toitu muretseda,” laususin viimaks vihaselt.

“Supp saab kohe valmis,” hõikas naine teisest toast. “Muideks, me polegi ennast tutvustanud. Mina olen Carolin ja tema on mu vend, Liam. Mis sinu nimi on?” uuris ta.

“Maya,” vastasin ma. Millegi pärast ei öelnud ma oma täis nime ega ka “Sirena't”, kuigi tavaliselt kui ma ennast tutvustan kasutan just toda varianti.

“Meeldiv kohtuda,” lausus Carolin. Peale seda jäi kõik vaikseks. Ainult Liam põrnitses mind ja mu keed vaheldumisi. Sirutasin lõpuks käe, et kee endale saada. Ükskõik mis see ka ei üritanud, ta on minu oma ja Heather'i kingitus.

Liam isegi andis mulle selle tagasi, kuid mitte just väga hea pilgu ja näoilmega. Talle ei meeldinud see. Natukese ajapärast kattis Carolin laua ning kutsus meid sööma. Supp oli imehea, tõesti! Ma polnud mitte kunagi varem midagi nii head söönud. Võib-olla oli asi ka selles, et olin mitu päeva nälginud.

Kui kõht täis, tänasin ning valmistusin minekuks. Kuid siis peatas mind Liam ning sellele järgnes suur pauk kuskil eemal. Võpatasin, kuid ma olin ka ainuke. Nii Liam kui ka Carolin vaatasid mind teraselt. Mis siin toimub? Ei saanud ma aru.

“Sul on minut aega öelda, kus sa selle kee said. Pärast seda ei saa me sind enam kaitsta. Nad on teel,” sõnas Liam. Jäin talle ehmunult otsa vaatama. Mida ta rääkis? Kes teel on? Mis mõttes? Kuid ometi taipasin ma, et tõde on sel hetkel parim võimalus mulle.

“Mu sõbranna Heather andis selle mulle siis, kui ma ta elu päästsin,” laususin ma, kuid mees saatis mulle pilgu, millega andis mõista, et ees nimest ei piisa. “Heather Rush. Aga ta .. ta on kadunud.”

Korraga keegi haaras mul käest. Pilt muutus häguseks. Järgmisel hetkel, kui ma oma silmad avasin, leidsin ma end hoopis teisest kohast. Koos Liamiga. Minu Liamiga.

“Liam?!” oskasin ma vaid öelda. Mu mõte ei liikunud, mulle ei tulnud mingit paremat küsimust või lauset pähe. Olin kõigest eelnevast veel liiga šokeeritud.

“Miks ma küll aimasin, et sind ei saa üksi jätta?” küsis ta, silmad veidike vidukil ning hääl ärritunud. Vaatasin piinlikusega maha. Korraga sirutas ta käe ette ning ulatas mulle mu kee.

“Sa pead selle kaela panema,” sosistas ta. Miks? Ei! Sa tahtis mind mõni aeg tagasi ära tappa! Seda ta siis tahabki jah?

“Hah, mida? Ei!” vastasin kindlalt ning näitasin oma kaelal jälgi, mis olid tekinud kee soonimisest. Liam vaatas seda mitte just eriti üllatunud näoga.

“See kaitseb sind kurjade vaimude eest! Pane see kaela! Üldse, kui sa tunned, et see muutub imelikuks, pead sa kohe kas jalga laskma või ..,” kuid ta ei lõpetanud lauset.

“Või kurjades vaimudest võimalikult eemale hoidma?” küsisin ma. Korraga mõistin, mida ma öelnud olin. Ma poleks ise ealeski sellise vastuse peale toimunud. Ebareaalne! Liam vaatas mind kõhklevalt.

“Just, nii et pane see kaela,” sõnas ta kõhklevalt kuid siiski kuidagi kindlameelselt ning otsustavalt. Kuulasin teda ning tegin nii nagu kästi. Mõne hetke pärast jõudsi minuni õnnejoovastus! Liam päästis mu! Ta on tagasi!

Hüppasin talle kaela, kuid siis hakkas kee mu kaelas kuumetama. Taganesin ning jälgisin teda uurivalt. Liam sai mu näoilmest aru, kuid ei teinud midagi.

“Nonii poisu, aeg on vist tõde päevavalgele tuua? Ma usun, et enam kauem pole mõtet seda minu eest varjata. Enne vajan ma aga süüa ning und. Kas me võiks minna kuhugi motelli? Aitäh, teadsin, et oled nõus!” Otseloomulikult ei ootanud ma tegelikult tema vasust ära, aga ükskord peaks olema ka minu kord otsustada, mida me teeme ning kuhu lähme. Õnneks ei hakanud ta vastu vaidlema vaid haaras minu käest. Toimus sama, mis siis, kui olime Carolini ning Liam2 juures. Ilmselt sai ta aru, et pole midagi kaotada.

Läksime lähimasse motelli, mis näis suht kobe välja. Võtsime toa üheks ööks. Kui tuppa jõudsime tabas meid ebamugav üllatus nagu paljudes filmides on juhtunud. Oli ainult üks suur voodi. Nagu ka filmides, pakkus Liam, et ta magab diivanil, kuid ma keeldusin, vastates, et voodi on küllalt suur ning me võime ka mõlemad seal olla. Tõotab tulla põnev öö! Mõtlesin ma, kuid rohkem olin ma elevil vestluse pärast. Tõde, tõde, tõde. Ma ootan sind.

“Sa siis tahad minust kõike teada? Tõde? Noh, olgu. Tõesti, ma ei saa seda sulle enam keelata. Olen liiga kaugele läinud. Esiteks, kas sul on mingitki aimdust, kes ma olla võin?” küsis Liam. Pidin endale tunnistama, et ma polnud selle peale tegelikult mõelnudki. Vampiir? Libahunt? Deemon? Vaim? Kaks esimest tundusid liiga labased Liami jaoks, kaks viimast aga .. panid mind väga mõtlema.