Must Sümfoonia

13. Väike Saladus

13.

“Sirena!” karjus keegi mu kõrva ääres. “Sirena! Palun, ava silmad! Ära tee mulle nii! Ära tee endale nii! Palun, palun, palun! Palun ärka!” Kui ma viimaks hääle omaniku ära tundsin, siis läksid mu silmad plaksti lahti. Mulle vaatasid vastu kaks imelist smaragdrohelist silma. Naeratasin õnnelikult ja põimisin oma käed ümber selle kalli noormehe.

“Jumal tänatud,” ütles ta õnnelikult ja võttis mu sülle. Toetasin pea ta õlale ja ümisesin vaikselt ja uimaselt. Siis meenus mulle aga rõdult alla hüppamine. Olen neetut! Meenus mulle. See fakt pani mu südame kiiremini põksuma.

“Mis juhtus?” küsisime justkui ühest suust. Vaatasin enda ümbrust. Liami Itaalia kodu. Kuidas ma siia sain? Ma hüppasin ju. Ja need teised? Kuhu nad kadusid? Tuli mulle kõik korraga meelde.

“Okei, ma räägin esimesena. Ma tundsin, et sa oled hädas. Kui oma korteri juurde jõudsin, nägin, kuidas sa kukud ja kukud ja kukud. Teadsin, et ma ei suuda sind enam päästa, kuid ma proovisin ikkagi. Jooksin sinu juurde, kuid sa langesid just vastu maad. Järgmisel hetkel olid kaks tüüpi meie juures. Nad tahtsid mind. Siis sa nagu ärkasid hetkeks, kuid me ei märganud seda. Sa puudutasid oma keed. Need kaks vaimu korraga nagu plahvatasid ja siis haihtusid õhku. Ma võtsin su sülle ja kiirustasin siia. Üritasin sind äratada. Lõpuks see ka õnnestus,” seletas Liam suhteliselt lühidalt. Ma olen elus? Ma polegi vaim? Ja mu kee? See pidi kaitsma mind kurjade vaimude eest. Need kaks kadusid, kuid Liamiga ei juhtunud midagi. Liam on hea!

“Liam, ma poleks surma saanud,” sosistasin vaikselt. Noormees jäi mind kohkuvalt silmitsema. Vajusin järjest sügavamalt tema silmadesse.

“Mis asja?” see kõlas peaaegu karjumisega. Hammustasin huulde ja vaatasin kõhklevalt maha. Tegelikult olin mina selles süüdi ju. Ma ise lunisin seda. Ma ajasin ühe neist vihaseks ja siis ta nagu vihahoos ütles seda. Aga miks ta ütlse nii ütles? On miljon erinevat varianti, mida karjuda inimesele, kes sind lõid. Äkki see on tavaliselt nagu kättemaks? Ilmselt.

“Ma olen neetud,” laususin ma tasakesi. Liami silmad muutusid suurteks. Siis keeras ta oma pea kõrvale. Silitasin õrnalt ta põske. Ma tahtsin teda lohutada. Miski pärast tegi see talle haiget. “Kõik on korras,” sosistasin ma kui ta raputas pead.

“Sa oled peaaegu vaim ja ütled seda. Kas sa ei tunne ennast üldse teismoodi? Nagu oleksid millestki ilma jäänud? Kurb? Õnnetu?” küsis ta. Sain aru, miks ta nii kurb oli. Ta muretses minu pärast, kuid ei, ma ei tunne ennast absoluutselt imelikult.

“Äkki see ei mõjunudki? Mul oli kee kaelas ju,” üritasin ma positiivselt mõelda. Kuigi ma ei olnud kindel, kas see oleks hea.

“Needmist ei saa kuidagi eemaldada ega takistada. Ma usun, et su kee ei lasknud sul surma saada sellepärast, et ta kaitseb sind kurjade vaimude eest, seega ei saanud ta sul lasta samasuguseks muutuda,” seletas Liam. Pidin tunnistama, et ta jutt kõlas väga tõeselt. Jäime mõlemad mõttesse. Nii et kui ma surma saan, siis muutun ma vaimuks. Seda ma ju tahtsingi.

“Liam, me peame tegutsema. Mäletad, mu sõbranna. Aeg jookseb,” laususin ma nukralt. Millegi pärast saatis mind iga tunniga rohkem tunne, et ma ei suuda teda päästa. Et ma ei jõua isegi koju. Ja ma ei näe mitte kunnagi enam Rion'it. Kõik tundus järjest lootusetumana.

“Jah, sul on õigus. Ma ei leidnud siit midagi .. veel. Kuigi mul on tunne, et ei hakka leidma ka. Ma tahan siin maal veel ühes kohas käija. Kui ma sealt midagi ei leia, siis lähme edasi. Kreekasse,” seletas ta. Noogutasin ta jutule kaasa. Seekord oli mul kindel soov temaga kaasa minna. Muidugi ei suutnud ta ise ka mind enam maha jätta.