Must Sümfoonia

32. Mälestused

Laulud, mis sobisid maru hästi jutu taustaks (minu arvates).

London Grammar - Strong ( https://www.youtube.com/watch?v=S0TmZodLTKI )

Enya - May It Be ( https://www.youtube.com/watch?v=i7MLT4MmAK8 )

 ____________________

Juba paar minutit oli vaikus kestnud. Ma ei julgenud ennast liigutadagi. Kõik oli kuidagi vale. See tühi pilk mu vanemate silmis oli lihtsalt tohutult hirmuäratav. Mu mõtteid painas soov aega tagasi keerara. Mida ma küll ometi tegin?

Võtsin kätte oma kunagise lemmiktassi. Olgu, see oli siiani mu lemmik. Miks? Vot just sellepärast, et see oli minu tähtkuju tass - kaljukits. Ema kinkis tassi mulle kunagi ammu jõuludeks ning ma armusin sellesse koheselt. Kui olin oma teega lõpetanud, ei julgenud ma enam oma vanemate poole pilku tõsta. Ma tõesti ei kujutanud ette, mis nende peas toimuda võis.

Lõpuks võtsin julguse kokku ning tegin selle siiski ära. Ma nägin, kuidas ema põskedel veeresid pisarad ning isa vaatas süngel ilmel aknast välja. See vaatepilt murdis juba minu südame. Igatahes rohkem, kui muutunud Liam. Ka mina oleksin tahtnud nutta, kuid ma ei tohtinud näidata välja oma nõrkust. Ma pidin jääma tugevaks. Vähemalt väliselt, mis sest, et hinges möllas torm.

"Ma parem lähen siis .. hüvasti," libisesid sõnad viimaks üle mu huulte. Vaikus oli kohatult pikaks veninud. Vanemad polnud midagi lausunud. Ilmselt olid nad väga suures šokis. Nüüd ma nägin, kuidas ema pead raputas. Vaatasin talle küsivalt otsa.

"Ei, sa ei tohi minna." Isa noogutas, näitamaks, et ta nõustub emaga. Oeh, kui see vaid oleks minu teha. Tahtmatult ilmus ka minu põsele pisar, mille ma kiirelt ära pühkisin. Ei, ma ei tohi nutta.

"Kahjuks ei ole see minu teha," vastasin ma ning tõusin püsti. Ema haaras kiirelt mu randmest ning tõmbas enda poole. Palun, ära tee seda raskemaks. Ma vabastasin õrnalt oma käe. Kummardusin veidike, et suudelda oma ema ja isa laubale. 

"Kõik saab korda .. lõpuks." Sosistasin ma, kipitavast klombist kurgus välja tegemata. Seejärel ajasin end sirgu ning lahkusin toast saateks ema meeleheitlikud nuuksed. Jooksin nii kiiresti kui suutsin. Nii kaugele kui jõudsin. Jätsin seljataha oma elu raskeima hetke. Oma mõlemate elude raskeima hetke. Koos mälestustega. Nii heade kui halbadega. Kõik jäi seljataha. Ees ootas mind vaid surm. 

Viimaks jõudsin taas mereäärde välja. Peatusin ning jäin mässlevat vett silmitsema. Just sellisena tundsin ma end. Mässumeelse, ettearvamatu, ohtilku ning külmana. Viskasin end liivale pikali jäädes taevas säravaid tähti jõllitama. Otsisin üles Suure Vankri. Ausalt öeldes, see oli ka ainuke, mida ma leida suutsin. Olgu, Väikese Vankri tuvastasin ka pärast viie minuti möödumist ära. Oh mind saamatut.

Taevast vaadates kerkisid mu silme ette pildid mälestustest. Näiteks sellest, kuidas ma esimesse klassi läksin. See oli päris jube elamus minu jaoks. Oli aktus ning mind kutsuti oma aabitsale järele. Hakkasin toolilt tõusma, kui mu sukad korraga mingi kiusliku kruvi taha kinni jäid. Käis kerge ragin ning katki nad olidki. Ja mitte vähe. Sattusin paanikasse ning otsisin rahvahulgast pilguga oma ema. Saatsin ta poole oma kabuhirmus pilgu. Ema vaatas mind kaastundilkult, kuid andis siiski pilguga märku, et ma end püsti ajaks ja aabitsa ära tooksin. Värisevate jalgadega koperdasin ma oma aabitsale järele, üritades teha nägu, et kõik on täiesti tip-top. Tagantjärele mõeldes, arvan ma, et tegin pigem sääsest elevandi. Ikka juhtub. Kuigi minu klassi paar poisinolki hõõrusid mulle seda äpardust terve esimese veerandi nina alla. Lõpuks, kuid nad märkasid, et mul pole sellest sooja ega külma, lõpetasid nad ära.

Või näiteks mälestus sõpradega matkamisest. Oli kaunis suvepäev kui mina, Heather, meie parimad sõbrannad ja sõbrad otsustasime oma seljakotid pakkida ning ühe toreda seikluse ette võtta. Heathi tolleaegne poiss-sõber Peter oli avastanud vahva paiga ning ta soovis seda ka meiega jagada. Tõesti, see oli väga lahe matk. Ainult minu päikest varjutas siis üks must pilv nimega Rion. Tol hetkel olime vaenujalal, kuid Heath kutsus ta ikkagi kaasa. Lihtsalt tal polnud südant poissi üksi koju jätta, kui vanemad olid ka puhkama sõitnud. Ma ei mõistnud tol korral Heathi ning ma ei saanud ka aru, kuidas Rion oli nõus kaasa tulema. Ta polnud kunagi otseselt meie seltskonda kuulunud, sest ta käis tavaliselt ringi mingite pahade poistega. Ma siiski arvan endiselt, et ainukeseks põhjuseks oli minu närvide söömine. Rion lihtsalt nautis mõnuga igat hetke, kui ta said mind kuidagi ärritada. Ja nüüd ma igatsen teda.

Ühel hetkel hakkasid mu mõtted üha enam Liami ümber keerlema. Silme ette kerkis pilt ööst, mil me istusime linna kõirgeima hoone katusel. Ma ei tea, kuidas Liam mind sinna suutis vedada, kuid seal me istusime, üksteise embuses.

* * *

"Ma ei tee sulle mitte kunagi haiget," sosistas Liam mulle sügavalt ja siiralt. Naeratasin talle õrnalt. "Ära parem midagi luba," vastasin ma ning rikkusin hetkeks kogu romantika. "Ma võiksin vabalt lubada," vastas Liam trotslikult. Muigasin kergelt ning tõdesin enda mõtetes, kuidas mul vedanud on. Liam oli kõik mida ma vajasin. Kõik keda ma vajasin. Ta oli minu jaoks perfektne. Minu teine pool. Hingesugulane. Alates esimesest hetkest, mil ma teda nägin, teadsin sisimas, et me oleme teineteise jaoks loodud. "Ma armastan sind," sosistas Liam. Sõnad, mida ma ei unusta iialgi. Ta ütles selle siis esimest korda täielikult ja valjult välja, varem oli ta vaid kergeid vihjeid teinud. Mina aga ei suutnud oma pisaraid taltsutada ja nii ma vesistasingi nagu maailma kõige emotsionaalsem inimene. Mul oli isegi piinlik enda käitumise pärast. Kuid Liam pühkis mu pisarad oma õrna, pehme ning külma käega. Tundsin taas seda särinat, elektrit.

Vaatasin tema smaragdrohelisi silmi, mis kiirgasidlle armastust ning kirge. Liikusin oma näoga tema omale lähemale. Lõpuks lahutas me huuli vaid üks toll. "Mina armastan sind ka." Tema kergelt avatud huulte vahelt õhkus sooja hingeauru. Vaatasime hetke üksteisele sügavalt silma. Tundsin, et tol hetkel suutis ta mu igat kui viimast mõtet lugeda. Ega see vist just eriti keeruline ka polnud. Korraga sulgesime mõlemad samal ajal silmad ning järgmisel hetkel kohutusid me huuled. Ta surus oma keha veelgi tihedamalt vastu minu oma. Põimisin käed ümber ta kaela, samal ajal hoidis tema mind kindlalt pihast. Ühel hetkel jäi talle mu huultest väheks ning ta hakkas kirglikult mu kaela suudlema. See imeliselt õige tunne sütitas minus veelgi suurema kire. Ma ei tahtnud, et see hetk üldse kunagi lõppeks. Me oleksime võinud igaveseks teineteise embusesse jääda. 

Meie vaheline ideaalne keemia kinnitas mulle, et me oleme Liamiga kokku loodud. Nagu täiskuu ja libahunt. Mina olen libahunt, sest olgu mis on, lõpuks jooksen ma ikka täiskuu poole. Mind lihtsalt tõmbab tema poole. Ta kutsub mu südant.

* * *

Silmi avades ma taipasin, mida tegema pean. 

Ma pean võitlema korralikult lõpuni.

Allaandmine on nõrkadele. 

____________________________________

See osa tuli küll nüüd ruttu, eks. Mul on praegu kirjutamises hoog sees .. õnneks. Tegelikult sai see osa juba mõned päevad tagasi valmis, kuid mõtlesin teid siiski paar päeva kiusata. Õel olen, jah? :/

Igatahes, vote'd ja kommentaarid on väga tere tulnud. ;) Ja ma soovitan ikka need laulud ära kuulata, mille lingid ma algusesse lisasin. :D

V.