Must Sümfoonia

39. Võit või kaotus

Eelmises osas:

"Sirena, palun tee see ruttu ära.. Sa ju tead, et ma ei taha Liamit ..," sosistas ta vaikselt, kuid ei suutnud lõpetada. Ta ei pidanudki, sest ma teadsin täpselt, mida ta öelda tahtis. Tappa. Ta ei taha Liamit tappa. Aga ma just kutsusin teda seda tegema.

"Liam, tea, et ma armastan sind, kuid see kõik on meist suurem." Maria pööritas silmi ning irvitas. Taaskord.

"Aitab jutust. Asume asja kallale," ütles ta ning hetk hiljem läks lahti topeltvõitlus.

Ning Liam oli minu vastaseks.

* * *

Enam ei olnud aeg kellelegi armu anda. Või valu tunda. Või kahetsust. Oli aeg lihtsalt kõik inimlikud emotsioonid välja lülitada ning teha seda, mida teha tuli. Tuli leida võimalus Maria lõplikuks hävitamiseks. Ja kusagil sisimas olin ma ka kindel, et mul see ka õnnestub.

Ma keelasin endal Liami ja Chrisi poole vaadata, sest ma kartsin, et kui näen, et Liamiga midagi juhtub, siis see viiks mu taas rivist välja. Ja see viiks meid omakorda niivõinaa hukatusse. Võtsin enda ainsaks eesmärgiks tegeleda Mariaga ning lõpetada asi nii kiiresti kui võimalik.

Suunasin oma pilgu Maria poole, aga .. Kus kurat ta on? Mu pilk ei tabanud teda mitte kusagilt ning see ajas mind ärevile. Okei, see ei tõota head. Ta võib olla ükskõik kus ja mul pole aimugi, et kus täpselt. 

"SIRENA, SU SELJA TAGA!" kuulsin ma Chrisi karjumas. Keerasin välkkiirusel ümber ning tal oli õigus - Maria oli mu seljataha ilmunud, hõbenuga käes ning ta oli valmis mind sellega iga hetk pussitama. No tore. Sirena, tõesti, ära üldse vaevu olema tähelepanelik, sest see pole ju sinu elu kõige tähtsam moment ja elu-surma küsimus. 

"Wow, sa oled nii tubli," irvitas ka Maria. Ma ei osanud isegi midagi vastata, sest ta sarkastiline märkus oli sel korral täiesti õigustatud. Mul jäi üle vaid endale lubada, et olen edaspidi tublim. Teisiti lihtsalt ei saa.

"Kuidas sa üldse kavatsed minust lahti saada? Sest nagu ma siin tähele olen pannud, siis sinul hõbenuga ei ole. Oskad mingit erilist woodoo nippi kasutada, et mind nõrgestada, nuga enda kätte võtta ja siis pussitada? Või nagu, kuidas? Mind lihtsalt reaalselt ka huvitab see," rääkis Maria ja vaatas mind, muie ta tulipunaseks võõbatud huultel tantsisklemas. See on hea küsimus. Ma ise mõtlen kogu aeg samale asjale ehk et mis mu plaan täpsemalt on ja kuidas ma üritan enda lootusetut olukorda lootustandvaks olukorraks muuta. 

"Davai, too paber ja pliiats ning ma joonistan sulle oma täpse plaani," ütlesin ma Mariale ja pööritasin silmi. Maria, muidugi, vastas mulle samaga. Ma ei saanudki päris hästi aru, kas ta pidas mind tõesti nii rumalaks ja saamatuks, et ma talle päriselt ka oma plaani välja räägiks. Oookei.

Ma vist ei olnudki varem tajunud, kui osav Maria tegelikult on. Mul ikka andis tema välkkiirete noahoopide eest põgeneda, kuid ma sain sellega enda arvates hämmastavalt hästi hakkama. See aga väsitas mind hullupööra ning ma teadsin, et ei saa igavesti niimoodi jooksma jääda. Tuli midagi paremat välja mõtelda. 

"Maria, kas sa saad mulle nuga laenata?" kuulsin ma üht tuttavat häält, kuid see ei kõlanud üldse nii, nagu vanasti. Ta külas külmalt ja kõledalt. Värinaid tekitavalt. See oli Liam. Keerasin ennast tema poole ning nägin, kuidas Chris üsna abitus seisukorras maas vedeles. Oh ei!

"Liam, ei!" karjusin ma ning hakkasin nende poole jooksma. Maria oli juba sujuva liigutusega hõbenoa Liami suunas teele visanud. Hetk hiljem püüdis noormees selle kinni ning sihtis ähvardavalt Chrisi. Ma olin kohutavalt hirmul.