Must Sümfoonia

27. Vastused

27.

„Sa tahad väita, et keegi, kes su kindluses mugavalt elab, on meie vaenlane?“ küsisin ma kohkunult. Ma ei suutnud seda väidet endiselt uskuda ja ma ei tea isegi, kas see oli pigem hea või halb. Ma usun, et naiivsus ei tuleks mulle tõesti kasuks.

„Ei, ma tahan väita, et see tähendab, et sinu vaenlane on lähedal. See, et me koos Mariat hävitada tahame, ei tähenda, et meil oleks rohkem ühiseid vaenlasi. Minul näiteks pea ei valutanud, seega minul siin ohtu pole. Küll aga soovitan ma sinul ettevaatlik olla. Kuigi sa oled minu kaitse all, ei suuda ma sul kogu aeg silma peal hoida,“ rääkis Ailward. Ta tõesti ajas mulle hirmu nahka. Ma olen siiski ka siin ohus. Miks mina kunagi kusagilt rahu ei saa?

„Miks mul peaks siin vaenlasi olema? Ma ei ole ju midagi teinud.“ Ei mõistnud ma siiski, miks võis keegi mulle taaskord halba soovida.

„Vaata, kõik meist ei ole siiski leppinud sellega, et sa karistuseta jäid. Jah, kuigi meie, iidsed vaimud, kiitsime su heaks, ei pidanud paljud seda siiski õigeks. Mõni on lihtsalt veidike .. vanamoeline.“ Ma vaatasin teda korraks kohkunult. Nii et see oleks siis ikka päris võimalik, et kui ma valvsuse kaotaksin, siis keegi ründaks mind selja tagant? Tegelikult ei meeldinud mulle selline mõte kohe üldse. Mul oli vaja energiat hoida Mariaga võitlemiseks, mitte raista seda mõne tühikargaja peale, kes üritab omakohusega midagi saavutada.

„Tore.“ See oli kõik, mida ma öelda oskasin. Olin kuri ja ma polnud isegi päris kindel, miks ja kelle peale? Iseenda või Ailwardi? Vaatasin veelkord enda ümbrust, mis oli masendav. Ma ei kujutanud siiski päris täpselt ette, kui valus võis Ailwardil olla. Seista ruumis, kus mõrvati talle kõige kallimad inimesed. Inimesed, keda ta armastas kogu südamest. Tunne, nagu keegi pussitaks su südant zileti teradega. Vähemalt nii tunnen mina alati, kui Liami peale mõtlen.

„Ma ei saa sellega hakkama,“ alustasin ma uuesti. Ma ei uskunud endasse. Kuidas ma saakski? Maria oli minust kordi võimsam. Mina olin alles .. noor. Olin alles paar kuud vaimuna elanud. Ehk veidi rohkem? Ma ei teadnudki, kui palju täpselt. Aeg vaimuna elades liigub kuidagi aeglasemalt. Nagu oleks alles eile olnud see päev, mil Liam end ohverdas, et meid vabaks lasta. See ei olnud aga eile, vaid juba tükk aega tagasi.

„Sa ei tea, kui sa ei proovi.“ Ta oskas alati õigesti vastata. Mina olin aga alati olnud see, kes ei oska kuidagi vastata. Vahel oli mul kulunud minuteid, et üldse midagi vastata. Mul oli raskusi teha vahet õigetel ja valedel sõnadel. Tihti solvasin ma tahtmatult, sest ütlesin midagi valesti. Ja seda iseenese teadmata. Ka lapsepõlves oli mu elu keeruline.

Oli suvehommik. Ma jalutasin paljaste jalgadega kastemärjal niidul. Päike saatis minu poole oma esimesi kiiri, et soovida „tere hommikust“. Just nendel hommikutel tundsin ma ennast kõige paremini. Vabalt nagu lind ja energiast pakatavalt. Hoolimata varasest kellaajast, polnud ma sugugi väsinud. Pigem vastupidi.

„Mida sina siin teed?“ kuulsin ma oma seljatagant häält, mis kuulus ühele poisile. Poisile, kes oli mulle ammu juba tuttav. Meie omavahelised suhted polnud kunagi kiita olnud. Juba esimesest silmapilgust teadsime, et meist ei saa kunagi sõpru. Võis öelda, et me lausa vihkasime üksteist. Ma isegi ei tea miks, kuid nii läks.

„Pigem, mida sina siin teed?“ küsisin ma upsakalt ja keerasin ennast ümber, et talle otsa vaadata. Rion. Ma tõesti ei osanud arvata, et keegi teine veel nii varajasel kellaajal sama tegevust harrastab.Ta kehitas õlgu ning pööras siis selja.

„Ma küsisin enne.“ Ainult seda ta ütleski, kuid kuna ma keeldusin vastamast, vaiksin ka mina. Seal me siis olime – kaks vihavaenlast, kuid ometi nii sarnased. Võib-olla me ei sallinudki üksteist, sest kartsime tunnistada, kui sarnased me tegelikult oleme. Rion oli mu parimasõbranna, Heather'i, poolvend.