Must Sümfoonia

19. Jama

19.

* 2 kuud hiljem *

Iga sekund .. Iga minut .. Iga tund .. Iga päev .. Iga nädal .. Iga kuu .. Iga hetk.

Mõte Liamist saatis mind igalpool. Ma ei suutnud millelegi või kellelegi muule lihtsalt mõelda. Mu elus valitses suur tühimik seal, kus oli koht Liamile. Armastusele. Ma ei teadnud, kaua suudan veel vastu pidada.

Ma pidin oma vanast kodulinnast igaveseks lahkuma. Sest oma varasema elu jaoks olengi ma surnud. Mind on maha matetud, mind on leinatud, minuga on igaveseks hüvasti jäetud. Ainult oma vanematele olen ma ennast ilmutanud. Nad teavad, et olen vaim. Nad teavad, et olen surnud, kuid elan edasi. Ja neil on kergem, kui nad seda teavad ja mind vahel näevad ..

Kõik on nii keeruline ..

Viimistlesin veel hetkeks oma kunstiteost Liamist. Joonistasin selle peast - mälu järgi. Ja see tuli üllatavalt hea. Allkirjastasin selle, panin raami sisse ning seejärel oma toa seinale. Kuivatasin mõned vahepeal tekkinud pisarad.

Mu toa uks läks lahti ja sisse astus Heath. Ta vaatab kohe seinale ja pomiseb vaikselt "oh". Pöörasin ennast näoga tema poole ja surun näole väga võltsi naeratuse, mis mu parimat sõbrannat ära ei petta.

"Oeh, kullake. Tule siia!"

sosistas ta ja võttis mu oma kallistusse. Avasin kohe oma pisarate kraani. Haigelt nõrk olen! sõimasin ma ennast oma mõtetes.

"Kuule, kas ma kuulen kuulmisi või keegi koputaski välisuksele?"

küsisin ma Heathilt, mille peale tüdruk õlgu kehitab kuid järele uurima läks. Järgmisel hetkel pöörasin ma pilgu aknale ja oleksin peaaegu infarkti saanud.

"ADEN?"

hüüdsin ma ja tormasin akna poole. Ka Heath jooksis mu karjumise peale uuesti tagasi tuppa. Avasin akna ja Aden hüppas tuppa.

"Mida see peaks tähendama?"

küsis Heath oktav kõrgemalt ja vaadates mind etteheitva pilguga. Kehitasin ka ise teadmatusest õlgu ja suunasin pilgu Adenile.

"Aha, vabandust, et nii ootamatult siia sisse sadasin, aga .. ma lihtsalt ..,"

kuid ta ei lõpetanud oma lauset, sest keegi koputas jälle välisuksele. Heath pööritas pahuralt silmi.

"Tule aknast, issand jumal!"

lausus Heath tüdinenult ja jäi paigale seisma. Vaatasin teda mine-vaata-kes-on pilguga. Tüdruk raputas selle peale ükskõikselt pead ja jäi ainiti Adenit jõllitama. Raputasin uskumatusest endamisi pead ja suundusin ise vaatama, kes meile külla tahtis tulla.

"R-Rion?"

Mul jäi suu teda vaadates lahti. Ta oli nii muutunud. Ja ta .. vaatas mind ise samasuguse pilguga. Ma pidin surnud ju olema ..

"Aaah, kas ma näen vaimu?"

küsis Rion šokeeritult. Turtsatasin naerma ja noogutasin.

"Bingo."

"Hahaa, vaimukas oled. Aga tegelikult? Miks sa .. surnut mängid? Ja Heath on kaasosaline?"

küsis Rion. Vaatasin tujutult maha. Arvata oli ju, et ta mind ei usu. Vähemalt mitte algul ja ilma tõestuseta. Fun, fun, fun.

"Rion, ma olen tegelikult ka vaim,"

ütlesin ja surusin oma käe läbi ukse. Rion oleks peaaegu minestanud. "Tule parem sisse."

Ta astus kööki ja potsatas koheselt toolile istuma. Ta võttis oma pea kätevahele ja mõmises midagi. Järgmisel hetkel jooksis Heath kööki ja hõiskas, et me lähme Liamit päästma. Alles siis märkas ta oma venda, Rionit.

"Heips venna! Mis sa siin te-"

kuid ta ei saanud oma lauset lõpetada, sest Rion tõusis püsti ja läks minema. Ma ei saanud midagi enam aru ning Heath oli minust veel hullemas seisus. Ta heitis mulle hetkeks küsiva pilgu, kuid vastust saamata, jooksis ta oma vennale järele. Ohkasin ja istusin tuimalt maha.

Kõik oli valesti ja segamini.

Hakkasin taaskord nuuksuma. Ma igatsesin mineviku. Neid hetki, mil ma veetsin oma aega Liamiga. Meie seiklust. Minu missiooni Heath päästa. Ja momente veel varasemast elust. Tahtsin iga hinna eest tagasi elu, mis mul oli enne parima sõbranna kadumist. Edasine elu oleks kujununenud ilmselgelt palju kergemaks ja normaalsemaks ja elulisemaks.

Ma ei taha olla vaim.

Tahan olla elus ..

Ja Liamiga ..

LIAM

Vaatasin tuimalt aknast välja. Olin nagu mingis teises olekus. Koguaeg tuim. Elutu. Tundetu. Emotsioonid olid mul ära kadunud. Ma vihkasin Mariat ja seda kuradima abielu. Aga see oli Tema nimel.

Ta vihkab mind.

Mu toa uks avati ja sisse astus Maria, kes mind ülbelt silmitsema jäi. Seejärel ta ohkas ja sammus minu juurde.

"Unusta ta ära. Sa ei näe teda nagunii kunagi,"

lausus Maria ja istus mu kõrvale, võttes mul käest. Ma polnud tegelikult ikka veel aru saanud, kas mu piinajal on ka mingid tunded mu vastu. Miks ta minuga abielluda tahab?

"Maria?"

küsisin ma.

"Jah, Liam?"

ootas ta mu küsimust, mida ma esitada tahtsin.

"Mida sa minust tahad?"

Maria jäi mind mõtlikult silmistema. Ohkas siis ja otsis sõnu, et midagi vastata.

"Vaata, Liam. Tegelikult ma vist .. ei suuda sinust loobuda. Sa pead kuuluma mulle, mitte kellelegi teisele. Ma olen isekas ja tahan sind omada. Kõik,"

seletas ta. Jäin teda what-the-f**k näoga jõllitama. See eit on puhta segi. Oli mu ainuke mõte.

"Sa oled hull,"

sõnasin ma lühidalt ja lahkusin sealt toast, jättes ta üksinda. Ma vihkan teda. Ma jälestan teda. Ta on mulle vastil. Jube. Ta on oma tähtsad kruvid, mis mõistust koos hoiavad, kuhugi ära kaotanud. Kurb.

"Ma ei vaidle sellele vastu. Sa pead sellega leppima. Sest oma Sirenakest ei näe sa enam kunagi. See on ähvardus. Ma jälgin teda hoolega. Ja sind ka. Üks vale samm teil kummagil, ja selle hind on Sirena hävimine. Igaveseks. Niiet mõtle hoolega järele, mida sa ütled või teed,"

ähvardas Maria mind upsakalt. Tema võimukas hääl kajas koridori seintelt vastu.

Neelatasin hirmust ja noogutasin alandlikult. Jama.

_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _

Heips. Uus osa siis. Ma tean, et see pole just kõige parem. Aga see on suht uniselt tehtud ka :D Kell pool 2 öösel.

Ma tõesti üritan osasid kiiremini teha, aga järjest enam ja enam on mul tunne, et koolil ja õpetajatel on midagi minu vastu .. Et nad tahavad minust lahti saada -.-

Viola. (#)