Must Sümfoonia

22. Ettepanek

22.

“Kuidas palun?” küsisin ma, kui olin suuremast šokist jagu saanud. See kõlas uskumatult. See oligi uskumatu. Ta tuli siia lihtsalt nalja tegema! Kiire pilk kalendrisse teatas, et täna pole tegemist esimese aprilliga. Mis toimub?

“Oh issand küll,” ahastas Maria ja põrnitses mind hetke. Kergitasin kulme. Olin kuskilt julgust juurde saanud. Väga hästi ju.

“Mida? Ausalt, Maria. Ma pole midagi teinud. Miks sa siin oled?” küsisin ma. Üritasin enda sees pulbitsevat viha vaos hoida. See lihtsalt ei oleks kasuks tulnud. Vähemalt Maria puhul.

“Mina. Sina. Duell. Võitja saab Liami.” Ta lausus igat sõna aeglaselt ning eriliselt selgelt. Nii et ta ei teegi nalja? Okei, see on siiski kõige absurdsem asi.

“Maria ..,” alustasin ma, kuid ta katkestas mind.

“Mul pole palju aega. Oled nõus või mitte?” küsis ta turtsakalt.

“JAH!” Vastasin ma midagi pikemalt mõtlemata. Ma lihtsalt pidin seda tegema. Mu elul poleks nagu nii mõtet, kui seal pole Liamit. Nii et miks mitte teha täismäng? Mul poleks tõesti mitte midagi kaotada. Ja Heath ning Aden saaksid mu surmast kiiresti üle. Juba praegu ma pole ju elavate kirjas ega ka päris surnute. Mõni mõis see siis päriselt siit ilmast lahkuda on.

“Hästi. 13. oktoobri südaööl kohtume Pimeduse Väljakul. Sa võid kaasa võtta ainult ühe sõbra/kaaslase. Kohtumiseni, Sirena!” Ja läinud ta oligi. Ma seisin seal ukse juures vist päris pikka aega. Olin nagu kiviks tardunud. Lõpuks tuli mind Aden otsima ja tänu sellele suutsin ma end jälle liikuma sundida.

“Sirena, mis juhtus? Kes see oli?” küsis ta sosistades. M raputasin pead, andes mõista, et siin pole õige aeg ja koht sellest rääkida. Ta mõistis mind ja noogutas. Hingasin sügavalt sisse, manasin näole kõige siirama ilmega naeratuse, mida suutsin ja me suundusime tagasi elutuppa.

Teised küsisid samuti, kes see oli ja ma vastasin, et naabritädi oli tulnud meilt suhkurt laenama. No mida veel! Ma olen tõesti maailma kehvem valetaja. Aga nad jäid vist uskuma .. tänu Adenile. Mida ma küll ilma temata teeksin? Toetasin korraga oma pea tema õlale. Teised vaatasid filmi, ega pannud seda tähele. Õnneks. Isegi mu omas mullis olek jäi neile märkamatuks. Ainult Aden heitis mulle vahete-vahel mõne mureliku pilgu. Ta aimab.

Kui film lõppes, muljetlesid Rion, Heath ja Aden veel natuke selle üle, mida nad just nägid. Ka mina lisasin mõne sõna, et mitte nende tähelepanu äratada. See vist isegi õnnestus hästi, sest mõne aja pärast läksid kõik magama. Ka meie Adeniga, kuid me leppisime enne pilkude teel suheldes kokku, et saame tunni aja pärast meie paigas kokku.

Olin kokkulepitud ajaks kohal. Istusin enda kännule, vaatasin taevast ja aina mõtlesin. Ma korrutasin endale üha uuesti ja uuesti, et mõni tund tagasi andsin ma just oma elu ära. Teadvustasin, et ma ei pääse sellest nagunii eluga. See oli raske.

Ootasin ja mõtlesin, aga Adenit ikka ei tulnud. See tegi natuke haiget. Tundsin, et ma olen nüüd täiesti üksinda. Et ka temal sai mõõt täis ja ta jättis mu. Ma olin meeleheitel. Ei teadnud, mida edasi teha. Kuidas veeta oma 'elu' viimased nädalad. Paar pisarat leidsid tee mu põskedele. Olin omadega nii ummikus, kui vähegi olla sai.

“Aden, palun ära jäta mind ..,” sosistasin ma vaikselt endale, kuid ma ei olnud seal enam üksinda. Võib-olla oli ta mind juba mõnda aega jälginud. Ma ei tea. Aga nüüd ta tuli minu kõrvale.

“Ma ei jäta sind mitte kunagi!” kinnitas ta mulle ja põimis oma käed ümber minu. Tundsin tugevust ja kindlust. Heitsin oma käed ümber ta kaela ja nutsin end tema õlal tühjaks. Ma tõesti tundsin ennast pärast paremini.

Umbes tund aega hiljem, kui olin ennast piisavalt kogunud, et talle kõik ära rääkida, kuulsime seljatagant mingit kummalist krabinat. Hüppasime mõlemad samal ajal püsti ja võtsime võistlus asendid sisse. Mis toimub? Maria rääkis 13. oktoobrist ja sinna on kindlasti veel üle kuu aja aega. Tõsiselt, mis värk on?

Võsast tulid välja Heather koos Rioni ning veel mingi tundmatu noormehega. Olin pahviks löödud. Mida nemad siin teevad? Ja kes on see noormees? Minuga samas olukorras oli ka Aden, kes aga suutis end kiiremini koguda ja küsida siis, kuidas nad siia said ja miks nad siia said.

“Kuulge halloo, meil – eelkõige mu – on kõrini selles salatsemisest. Ma olen su parim sõbranna, Sirena. Mul on õigus teada, mis tegelikult toimub. Ja tema on üks teie seast .. me lihtsalt kasutasime tema abi, et teid üles leida,” vuristas Heather päris kurjalt ja ulatas siis sellele tüübile raha. “Aitäh abi eest.” Vaim kadus.

“Mis sa sellega öelda tahad?” üritasin ma ette manada kõige süütuma näoilme, kuid ma kukkusin haledalt läbi. Oh jumal küll.

“Sa pead mind ikka väga lolliks jah? Lihtsalt mainin, et sa oled tõesti üks kõige hullemaid valetajaid, keda ma tean.” Heather oli veel kurjemaks muutunud. Aden üritas küll kuidagi asja leebemaks muuta, kuid tüdruk vihastas selle peale ja ütles, et ma oskan ise ka enda eest rääkida. Selles oli tal muidugi õigus.

“Mida sa tahad minust?” küsisin ma tõsiselt. See teema hakkas mind juba härima, et ma pean talle kõigest rääkima. Ma ei suuda. Ma ei saa. Miks ta ei võiks aru saada ja sellega leppida? Mis tal viga on? Miks ta ei võiks rohkem enda eluga tegeleda ja lasta sama teha minul?

“Kuidas palun?” küsis ta kohkunult.

Istusin tagasi oma kännule ja võtsin pea käte vahele. Ohkasin. Kahetsesin neid sõnu, mida just hetk tagasi lausunud olin, kuid neid tagasi võtta oli liiga hilja ja .. ma poleks seda nagunii teinud. Suunasin siis oma pilgu Heath'ile.

„Tahad sa tõesti tõde teada?“ küsisin ma kuidagi liiga külmalt. Sellegi poolest Heather noogutas. Vaatasin ka korraks Rionit. Poiss oli tõsiselt mõttesse vajunud. Huvitav millest tema mõtleb?

„Sirena, sa ei pea ..,“ sositas Aden, kes võttis taaskord istet minu kõrvale. Ma raputasin pead.

„Ei, Aden, pean küll. Usu mind,“ laususin ma talle vastu, kuid enne rääkima hakkamist, otsisin ma tema käe üles, et oma sõrmed tema omadega põimida ja sellest toetust saada. See aitas taaskord. Hingasin sügavalt sisse.

„Ma suren 13. oktoobril. See on kindel. Lihtsalt teist võimalust pole. Meil on Mariaga siis duell. Võitja saab Liami. Tee ei suuda mind ümber veenda. Mul ei ole elu ilma temata. Kui ma võidan, olen ma maailma õnnelikum, kui ei, suren vähemalt rahus. Ma tõesti ei saa ilma Liamita eksisteerida. Ei suuda. Ja fakt on see, et Maria on minust tugevam. See on kõik. Oled rahul? On nüüd parem?“ küsisin ma, kibestuse noodid mu hääles olid selgelt kuulda. Tüdruku silmad täitusid veega, sama kehtis ka Adeni ja Rioni kohta. Aden mu kõrval pigistas mu kätt tugevamalt kui iial enne ja sosistas aina vaevatud häälel „ei“.

„Mul on kahju. Ahsoo, ja muidugi andis Maria mulle võimaluse ühe sõbra kaasa võtta, kuid seda ei juhtu. Ma ei taha, et te näeksite, kuidas Maria mulle piinarikkalt lõpu peale teeb. See on nüüd tõesti kõik.“

Keegi ei suutnud lausuda sõnagi. Kõik mõtlesid mu sõnade peale ja valasid pisaraid. Nii halb oli neid nutmas näha. Vaadata pealt, kuidas nad raiskavad oma pisaraid minu pärast. Minu, tühise vaimu, kes on oma elu nii keeruliseks elanud. Milline raiskamine.

Ühel hetkel kerkis minu silme ette pilt, kuidas Maria mu tapab. Võimalikult piinarikkalt, võidukas irve näol. Võib-olla eemalt näeb seda ka Liam, kuigi see poleks eriti arukas. Ehk hakkab ta siis naist veel rohkem jälestama? Kuid võib-olla saaks siis lõpuks aru, et mind pole enam. Et meid ei tule enam iialgi. Ta kuulub vaid Mariale. Igavesti.

Ma oleksin peaaegu uuesti nutma puhkenud, kuid suutsin end õnneks ohjeldada.

Varsti saab see kõik läbi. Nüüd on aeg veel 'elult' viimast võtta ..

Mul on tõesti väga piinlik. Kirjeldamatult piinlik. Selle osaga läks jälle tohutult kaua aega, olenemata mu lubadustest. Ma tõesti ei hakkagi ennast enam välja vabandama ja lubama, et järgmine osa tuleb kiiremini, sest see tundub mõttetuna. Igatahes on mul väga kahju, et vedasin teid jälle alt, mu lugejad. :(