Must Sümfoonia

26. Peavalu

26.

“Te ei saa seda ometi tõsiselt mõelda?!” olin ma endiselt umbusklik ja seda õigusega. Kas teie oleksite sellist juttu uskunud? Ma arvan, et vaevalt.

“Me mõtleme seda täiesti tõsiselt ja põhjuseid selleks on päris palju,” lausus Ailward tõsiselt. Tundus, et see siiski polnud mingi haige nali. Kuid ma ei tohtinud oma valvsus enam hetkeksi kaotada. Aga

miks nad soovivad Maria surma? Tundub, et see naine on igal pool vihatud ja tegelikult ei tohiks see mind üllatada. Ometi ikkagi üllatab.

„Aga miks? Millega Maria on hakkama saanud?“ uurisin ma, sest ma olin kindel, et põhjuseks oli midagi suurt. Midagi, mille peale mina mitte iialgi ei tuleks. Kuid Maria on kõigeks võimeline. Absoluutselt kõigeks ja see ongi kohutav.

„Tule minuga kaasa,“ lausus Ailward ning tegi käega teistele vaimudele mingi kummalise viipe, mille peale kõik oma teed läksid. Huvitavad märguanded neil. Mingi omamoodi viipekeel? Igatahes jalutasime ka meie Ailwardiga tollest uhkest saali moodi ruumist välja ning suundusime läbi tõrvikutega valgustatud pika koridori kuhugi teise kohta. Kas ma juba mainisin, et see kõik on maa all? Ehk mõni koobas või vana kaevandus? Tegelikult polnud mul aimugi, kus ma asusin.

Lõpuks keerasime paremale ja Ailward avas räsitud väljanägemisega ukse ning juhatas mind sisse. Okei, vaatepilt oli tõtt öeldes hullem kui lihtsalt kohutav. Kunagi oli seal olnud ilus aed. Aed, kus kasvasid eksootilised puuviljad ning taimed. Sellest ilust polnud aga enam midagi järele jäänud. Maa oli veripunane ning puud olid söestunud. Mu kurku tekkis klomp, kui mõistsin, et maa ongi verest punane. Vaatasin ehmatusega Ailwardile otsa. Ta vaid noogutas nukralt.

„Mis juhtus?“ ei suutnud ma lihtsalt küsimata jätta. Kui palju inimesi Maria mõrvas ja miks? Kuid ma teadsin vist isegi, et ega põhjust ei olnudki. Ma tundsin lihtsalt kohutavat raevu. Tahtsin kohe minna ja Maria üles otsida ning talle kätte maksta. Isegi sel juhul, kui see jääb mu viimaseks teoks.

„Las ma tuletan täpselt meelde,“ ütles Ailward külmalt ja istus ühele suurele kivile. Kas see on tõesti nii pikk jutt, et peab kohe istet võtma? Mõtlesin ma. Või on vanadus teinud oma töö? Kuigi .. ma pakuks ta vanuseks maksimaalselt kolmkümmend aastat. Ja vaimud ei vanane. Nii et ilmselt pikk jutt.

„Mõned aastad tagasi tutvusin ma ühe imeilusa naisega. Ta oli inimene,“ alustas ta oma nukrat juttu. Mu kurku tekkis kõrvetav klomp, kui ta rõhutas just sõna „oli“. Tahtsin juba siis tormata Mariat otsima, et ta maa tasa teha, kuid selleks polnud siiski õige aeg. Suutsin ennast talitseda ja kuulasin vaikides edasi.

„Me armusime. Tal olid ka kaks hästi toredat tütart. Nende isa suri paari aasta eest sõjas. Madchen oli alates sellest oma tütreid täiesti üksi kasvatanud. Ma võitsin kiiresti ka tema tütarde, Greta ja Celeste, südamed. Nii ma tegingi ettepaneku, et nad siia koliks. Muidugi pidin ma ka oma armastatule seletama, kellega ta ennast sidunud on. Teda see ei hirmutanud ning ta sooviks oli otseloomulikult saada samasuguseks nagu mina. Peagi tegin ma talle ettepaneku abiellumiseks ning ta nõustus koheselt. Me pidasime pulmad siin, sest see oli kõige ilusam ja esinduslikum paik.“ Siiani tundus kõik armas ja ilus, kuid ma teadsin, et kõige jubedam koht on veel ees. Ma polnud kindel, kas ma tahangi edasi kuulata, kuid ma pidin.

„Vaata, seda pole ka sulle ilmselt keegi maininud, et ka Liam on muudetud vaimuks seaduse vastaselt. Karistada sai selle eest Maria. Ta jäi meie toetusest ilma. Kõik oleks korras olnud, kui ta oleks vabandanud, kuid ta ei teinud seda. Ta hakkas järjest rohkem vaime juurde looma ning me ei suutnud teda enam peatada. Ta oli liiga tugevaks muutunud ja me ei teagi, kuidas.“ Asi läheb järjest .. keerulisemaks. Mis siin toimub?

„Igatahes, Maria ootas väga kaua õiget aega, et kätte maksta. Ja kui ta kuulis, et ma kavatsen peagi oma uue abikaasa vaimuks muuta, leidis ta võimaluse oma plaandid ellu viia,“ ta tegi pausi, et neelatada. Ma teadsin, et nüüd tuleb kõige jubedam osa ning olin end selleks valmistunud.

„Meil ei olnud plaaniski Mariat enda pulma kutsuda, kuna me olime endiselt tülis. See aga vihastas teda veelgi rohkem .. Me olime jõudnud vaid mõned tunnid abielus jõuda. Pidu käis täie hooga ning kõigil oli ülimalt hea tuju. Siis saabus Maria. Ta oli täiesti üksi .. Aga .. ta suutis kõik hävitada. Ja mis kõige hullem – ma ei saanud midagi teha ..,“ ta sosistas viimase lause ja neelatas siis uuesti. Pisarad hakkasid mööda ta põski alla veerema. Kõigest väest üritasin ennast tagasi hoida ja neelatasin enda kurku tekkinud klombi alla.

„Ei, ära pea mind nüüd nii nõrgaks. See, et ma midagi teha ei saanud, polnud minu süü. Maria tegi seda minuga. Ma ei tea kuidas, aga tema tegi! Ma tean. Ja ma luban, et uurin selle välja. Meil pole küll palju aega, kuid ma annan endast kõik, et sind temast tugevamaks muuta! Sa pead talle lõpu tegema! Mina usun sinusse ja kõik teised ka! Aga ainult siis oled sa tõesti võitmatu, kui ka sina ise endasse usud!“ See kõlas nagu mingi ergutus kõne, kuid siiski olin ma väga liigutatud. Mul tuli tõdeda, et tal on õigus. Kui ma endasse ei usu, siis ma olengi nõrk ja haavatav.

Saabus vaikus. Kumbki meist ei öelnud midagi. Mina otsisin õigeid sõnu, et talle midagigi vastata. Tema lihtsalt vaatas mind uurivalt. Meeleolu oli meil mõlemal siiski miinustes. Ma uskusin, et põhjus peitub selles masendavas ruumis, kus olid nii paljud oma elud kaotanud. Ohkasin vaikselt ja jäin enda ette põrnitsema.

„See on võimatu,“ protestisin ma viimaks. Ta ei saanud aru, mille kohta see käis. „Minust ei saa paari nädalaga vormida mingit ime..vaimu!“

„Proovida ju võib,“ lausus ta vaid.

„Nojah, seda küll. Aga Marial kulus selleks aastaid, kui mitte sajandeid. Üleüldse, kui vana ta on?“ küsisin ma. Selle peale kehitas Ailward õlgu. Nii vana siis? Mõtlesin ma. Mu pea hakkas õrnalt valutama, kuid peagi muutus see juba talumatuks. Tekkis tunne, nagu mu pea tahaks lõhkeda. Miks?

Kortsutasin kulmi ning tahtsin istet võtta. Teel ühe tuld näinud pingi poole, kaotasin ma tasakaalu, komistasin millegi otsa ning kukkusin maha. Ailward ruttas koheselt minu juurde ning aitas mu istuma. Ta tahtis hakata midagi küsima, kuid ma raputasin pead, andes märku, et ta laseks mul end veidike koguda.

„Mis juhtus?“ küsis ta viimaks, kui ajasin ennast taas püsti. Peavalu oli kadunud sama kiiresti, kui see tuli. Köhatasin hääle selgemaks.

„Peavalu,“ vastasin ma napilt, kuid ta ei rahuldunud selle vastusega.

„Nii hull siis kohe?“ küsisi ta umbusklikult ning ma noogutasin. Ta oli endiselt kahtlev ning ma ei oskanud seletadagi, millest see tuleneda võis. Kas ta tõesti arvab, et ma valetan talle? Miks ma peaks?

„Vaimudel ei tohiks olla peavalusid. Saad aru ju küll, me ei ole mingid inimesed, kes valude käes vaevleksid. Muidugi on mõningaid erandeid, kuid need tähendavad väga halba,“ seletas ta, kuid muidugi jättis ta rääkimata, mida halba need siis meie jaoks tähendavad. Olin sellepärast kuri. Miks mulle mitte kunagi tõtt ei räägita? Ja siis loodetakse veel, et mina olen teistega aus. Ei, ma ei saa sel enam niiviisi jätkuda lasta.

„Räägi välja ja kohe!“ See kõlas ehk liiga käskivalt, kuid mul oli vaja tõde teada. Muidugi kõlasin ma ehk liiga ebaviisakalt, eriti, kui võtta arvesse fakt, et ma rääkisin iidse vaimuga. Õnneks ei lasknud Ailward end sellest liialt häirida.

„No meile tähendab selline äkiline peavalu, et vaenlane on lähedal,“ lausus ta tõsiselt ning mul vajus suu lihtsalt põrandani. Kuidas see võimalik on? Maria on siin? Või on keegi veel mulle ohuks? Ning ta on praegu kuskil siin, minu lähedal?

Ei, see ei saa nii olla.

 __________________________________________________

Vabandused, vabandused, kuid need ei tähenda vist enam midagi. Ma lootsin täna veel ühe lehekülje kirjutada, kuid mõte jooksis kokku. Viimasel ajal juhtub seda päris tihti. Kuid nüüd on mul on põhimõtteliselt kool läbi, ainult kolm eksamit veel – see peaks tähendama, et mul tekib rohkem aega. Ma ei luba küll midagi, kuid tõesti üritan selle nädala jooksul uue osa kirjutada. Tegelikult mul just tekkisid mõned mõtted, nii et hakkan kohe pärast selle osa postitamist edasi kirjutama. :)