Tiivutud (McFly) (Writnes & anniepoynter)

#26 - Agnes - VIIMANE

Olime juba tükk aega vaikides Tomi elutoas istunud, teetassid ees.

"Eile... tuli mulle üks laul pähe. Meist," sõnas ta viimaks.

"Oh?"

"Kirjutame selle koos valmis?"

"Okei... milline see on?"

"Oota, ma toon ukulele."

"Ukulele?" kergitasin kulmu.

"Mhm."

Tom tõusis püsti ja kadus kuhugi, jäin teda diivanile ootama.

Mõne aja pärast saabus ta tagasi, käes valitud pill ja noodiraamat. Vaatasin huviga, kuidas ta tagasi diivanile istus ja paar akordi mängis.

"Mõtlesid sõnad ka?"

"Natukene, jah."

"Nii..."

Ta ulatas mulle raamatu. "Näe, siin."

Avasin selle ja otsisin õige koha üles. Sõnu ei olnud küll veel eriti palju, aga need käisid tõesti meie kohta...

Lugesin esimest rida: I know there’s got be more to love than smoking weed.

Tõstsin pilgu, Tom juba vaatas mind.

"Nojah..." ohkasin.

"Kas sa pole nõus?"

"See on nagu mõnitav mulle...?"

"Mõnitav?" kohkus ta. "See ei ole üldse..."

"Ei ole?"

"Ei... ma lootsin, et see, noh... on armas..." Ta vaatas eemale. "Me võime uue kirjutada siis?"

"Ei, see on... kui sa lubad, et see pole minu parastamine."

"Ma luban."

"Siis okei."

"Oled sa kindel? Kui see sulle ebamugavust põhjustab, siis me võime ju muuta..."

"Ei see on hea, mis teine rida on?"

"See võib natuke... räpane olla, ma loodan, et see sind ei solva," pomises ta.

"Pole hullu."

Võtsin märkmiku uuesti kätte ja lugesin järgmist rida: "Getting off and getting by, you are the rhythm to my rhyme".

Muigasin ja vaatasin teda. "Päris hea."

"Tänan. Viis oleks selline." Ta hakkas mängima. Juba esimeste nootide ajal ei suutnud ma naeratust tagasi hoida. "Sobib?" naeratas ta.

"See on imeline..." nõjatusin talle lähemale ja suudlesin teda kiiresti. "Kuidas see edasi läheb?"

Ta naeratas ning mängis edasi. "And you are my radio, turn you up when I feel low..."

Naeratasin, kas tal olidki mu vastu siis nii sügavad tunded?

"You are the soundtrack to all I know, you are the rock to my roll," laulis ta ning hakkas lõpus naerma.

"See on nii hea!"

Ta naeratas õnnelikult.

"Mis sul üldse juurde vaja mõelda on? See on niigi ideaalne."

"See pole ju valmis veel... Muidugi sellesti pea midagi tulema, me võime lihtsalt praeguse kokku laulda ja Youtube'i panna, mis sa arvad?"

"See on haigelt hea mõte."

"Ma toon siis kaamera," naeratas ta. "Siis saab neid nässuminemisi ja õppimisi ka lisada."

"Hästi," muigasin. "Kui sa soovid."