Tiivutud (McFly) (Writnes & anniepoynter)

#4 - Agnes

Kõndisin parasjagu poest koju, kui märkasin maja ees treppidel Robertit.

“Hei!” naeratasin talle.

"Tere jah." Ta tõusis püsti ja vaatas mind natuke mõtlikult.

“Ma käisin poes,” sõnasin ja võtsin taskust võtmed. “Sa jätsid muidu oma prillid minu juurde.”

"Kindel, et poes või?"

“Kallis, mul on ju toidukott käes?”

"Mis vahet seal on? Ma nägin küll täna uudiseid."

“Mis seal oli?”

"Sina ja mingi teine kutt."

“Oh, see jõudiski uudistesse? Mis seal siis pajatati?” tegin ukse lahti.

"Miks sa niimoodi käitud?" ärritus ta.

“Palun vabandust,” sõnasin, kuigi ma ei saanud aru, kuidas. Ma lihtsalt ei tahtnud peksa saada.

"Kas teie vahel juhtus midagi või?"

“Ei juhtunud mitte midagi, ausalt. Me saime tööjuures kokku, ta kutsus laule kirjutama, hiljem käisime karaoket laulmas. Ta tõi mu enne ühteteist koju, nagu sa käskisid.”

Ta ei öelnud midagi, kõndis minuga lihtsalt mu korterisse kööki kaasa. Hakkasin asju kotist välja võtma ja külmkappi panema, ma ei öelnud enam igaks juhuks midagi.

"Kas ta flirtis sinuga?"

“Ei. Ta on suhtes. Ja ta teab, et ma olen sinuga.”

"Ta ei ole suhtes," vaidles Robert vastu.

“Ta ütles mulle selge sõnaga, et ta on.”

"Mis sa arvad, et ma ei uurinud selle kohta või? Ta läks hiljuti oma tüdrukust lahku. Miks sa valetad?"

“Ma ei valeta, ma vannun. Ma usun pigem teda kui meediat.”

"No ilmselt oli tal siis põhjust sulle valetada," vastas ta tusaselt. "Ma ütlen sulle, tal ei ole mingit tüdrukut, ja nüüd ta tahab sinu minult ära võtta."

“Kui ta tahaks mind ära võtta, kas poleks loogilisem öelda, et ta pole suhtes?” küsisin, proovides ignoreerida, et ta oli minule vihjanud kui oma eraomandile.

“Ta plaanib midagi.”

Puhkesin naerma. "Rahune maha, Rob. Mitte midagi ei juhtunud ja midagi ei hakkagi juhtuma."'

“Mida sa naerad?” ütles ta hoiatavalt.

"Kallis..." leebusin. "Ma ei taha mingi mõttetu asja pärast tülli minna. Sul pole millegi pärast muretseda. Ma luban." Vaatasin talle sügavale silma.

“No hea küll. Aga sa ei tohi enam temaga kokku saada.”

"Aga..."

“Mul on hea meel, et me teineteist mõistame. Mis sa süüa teed?”

Ohkasin. "Ma ei tea. Sa jääd õhtusöögile?"

“Tahtsid kellegi teise kutsuda?”

"Ei, ma lihtsalt.."

“Sa mida?” Ta istus laua taha. “Oled liiga loll, et mulle vastata?”

"Mis sul täna viga on? Kas mul tõesti ei tohi mitte ühtegi meessoost sõpra olla?"'

“Mitte selliseid, kellega sa käsikäes esikaanel oled.”

"Issand jumal! Me elasime rolli sisse, see ei tähendanud mitte midagi."