Tiivutud (McFly) (Writnes & anniepoynter)

#16 - Agnes

Jalutasime Tomiga, käest kinni, kohvikust koju tagasi. Me polnud siiski lapsest veel rääkinud, kuid hetkel jäi see tahaplaanile. Tahtsin oma võimetest ja olemusest rohkem teada. Pealegi võisime me ka õhtu poole apteeki minna.

“Okei, ma juba tean, miks sa nii... ärevil oled,” muigas Tom. “Kas ma võin sulle natuke ajalugu rääkida?”

"Palun räägi," naeratasin.

“Okei, igatahes, see sai alguse paarsada aastat tagasi, siis kui Doug – nüüd mu bändikaaslane – kukkus. Võibolla sa tead seda lugu, paljud teavad, igatahes, ta sai lapse sureliku naisega, mille eest tal tiivad maha lõigati. See laps oli nagu inimene, tiibadeta, aga hakkas juba väiksena igasuguseid tükke korda saatma, tal olid võimed ja ta taheti tappa. Tänapäeval on jah loogiline, et nefilime eksisteerib, kuid sel ajal süüdistati selles musta maagiat, nõidu, tõesti peaaegu kõike, sest sellisest inimestega ristumise keelust polnud üle astunud mitte ükski ingel. Aga Dougie kukutati, ja seda natuke valusamalt kui teised, tal on õigupoolest alles umbes viis võimet, mida ta kasutada saab, see oli liiga suur piiride ületamine...” Ta tundus keskendunud jutu rääkimisele. “Sellegipoolest kaitses Doug oma peret, kuidas sai, nad põgenesid pidevalt, lõpuks elasid üksinduses kuskil metsas, kuid nii jäi see lõpuni, Doug tõesti armastas neid... Ja kui Edwin, Dougi nefilimist järeltulija, üks kord suureks sai ja enda võimeid varjama hakkas, ei teadnud keegi täpselt, et ta nefilim on. Üldiselt peeti teda siiski ingliks, seega sai ta sigida ja liin jätkus, kõik läks hästi. Noh, nefilime pole kunagi palju olnud, aga praegu on neid veel vähemaks jäänud... Ma natuke kardan su turvalisuse pärast, sest me ei saa olla kindlad, et keegi neid maha ei noti. Doug on pühendunud nüüd rassi säilitamisele, kuid see pole nii lihtne, inimeste rasedus on pikk ning deemonitel on üldjuhul muud kavatsused, kui peret luua...”

Kuni ta rääkis, kuulasin tähepepanelikult. Mind huvitas iga viimne kui detail ja Tom oskas seda väga hästi jutustada.

“Kas sa tahaksid Dougiga kohtuda?” küsis ta peale veidikest vaikust. “Te olete ometigi sugulased ja Dougile on see kindlasti suur rõõm, et sa elus oled.”

"Ma ei tea," kahtlesin.

“Ausalt.” Tom naeratas. “Aga olgu, asja juurde tagasi tulles... su võimed. Need varieeruvad nefilimidel. Me peame katsetama.”

"Tegelikult ei ole ma kunagi endal mingeid võimeid täheldanud... kas nii võib ka olla, et mul polegi võimeid?"

“Ei, nii ma ei usu,” ta muigas. “Sul on üks kindlasti. Sa oskad inimesi mõjutada.”

"Oskan või?"

“Kindlasti oskad. Muidu poleks sa kuulus. Kas sul on vahel nii, et... vaatad kellelegi silma, kui sa tahad midagi, mingit nõusolekut või vastust.... ja siis teevadki või ütlevadki seda? Isegi, kui nad on enne vastu rääkinud? Näiteks nooremana, vanematega...?”

"Mis mõttes ma muidu kuulus ei oleks?!"

“Selles mõttes, et kõik, kes pole inglid, tõrjutakse välja.”

"Milleks?"

“Sest deemonid keelduvad vaatama üles inimestele.”

"Oh... ma mõtlesin lihtsalt, et ma olen andekas," pomisesin löödult. "Aga kuidas see mõjutamine siis käib?"

“Sa oled andekas ka! Sa oled väga andekas! Aga on palju inimesi, kes on andekad, kes ei löö läbi, sest nad on inimesed.”

"See on päris ebaaus."

“Sa peaks maailma julmemaid kohti nägema.”

"Ma ei taha."

“Sa ei peagi. See on ainult meelelahutusäri, see ongi ebaaus, aga vähemalt keegi ei saa surma. On ebaausamaid asju... oled vahel mõelnud, kuhu inimesed kaovad, need, kes tänavail öösel jalutavad?”