Tiivutud (McFly) (Writnes & anniepoynter)

#13 - Annie

Tulin töölt hiljem koju kui tavaliselt, Doug oli mind peaaegu anunud, et ma takso võtaks, kuid ma tõesti tahtsin natuke jalutada. Kui keegi mind jälle jälitama hakkas, kahetsesin oma otsust kohe.

 “Hei! Annie! Oota!” Ma tundsin seda häält, aga ei teadnud, kust.

Hakkasin kiiremini kõndima, kui see Dougie polnud, ei tahtnud ma mehega mitte mingit tegemist teha.

“Ma ütlesin, jää seisma!”

"Ma pean koju minema!"

“Ei!” Ta hakkas jooksma.

Tegin samuti, kuigi teadsin, et mu lips oli läbi. Mees sai mind paari hetkega kätte, ta võttis mu randmest kinni ja sundis mu paigale.

"Palun lase mind lahti!"

“Ei. Ma ei saa kahjuks.” Ta vaatas meie ümber ringi. “Ütle mulle, kuidas sa surra tahaksid?”

"Dougie ootab mind, ma pean minema," võtsin appi oma viimase õlekõrre.

“Ma tean, et ta ootab sind. Sellepärast ma sul minna ei lasegi.”

"Ta tuleb mind otsima."

“Mis vahet seal enam on?” Ta hakkas edasi kõndima, mind endaga kaasa vedades.

See ei saanud nii minna, mul pidi mingi võimalus olema... proovisin end vabaks rapsata, aga mehe haare oli vankumatu.

“Palun, ausalt ka... Ma teen mida iganes...”

Ta vaid naeris.

“Ausalt, ükskõik mida, mul on... mida ma sulle pakkuda saan?” küsisin, hääl värisemas, ja mõtlesin, kas saaksin kuidagi Dougile helistada.

"Oh sind, kullake. Sa oleksid pidanud paremini teadma, kui öösel üksi tänavail jalutama."

“Palun...” oigasin. Ma olin ju suutnud kuidagi Dougi ümber veenda, kas see nii ei töötanud?

"Jah, anu mind."

Ma ei saanud aru, mida see tähendas. Kas see oli mu mõnitamiseks või laseks ta mul päriselt minna? “Palun, härra... lase mul minna...”

"Kas see on parim, mida sa suudad?" muigas ta.

“No... kurat võtaks, palun, ma teen sulle midagi, mingi... teene, ja sa lased mul minna, palun?”

"Ei."

“Ma võin blowjob’i teha?”

"Ilmselt teedki, aga minna ma sul ikkagi ei lase."

“Ei!” hakkasin veel rohkem rahmeldama.

"Püsi paigal!"

“Ei! Appi!” röökisin.

"Jää vait, rumal plika!"

“Ei! Aidake!” karjusin veel, kuni ta käe mu suule pani.

"Mitte keegi ei tule sulle appi, väärakas."

Hakkasin nutma, mulle ei meeldinud enam see, et ma saak olin. Ma oleksin pidanud juba algusest peale Dougiet kuulama, nüüd maksis see mulle valusalt kätte.

"Palun astu daamist eemale," kõlas järsku hääl eemalt. See ei kuulunud päris kindlasti Dougiele, kuid mind läbis kergendus.

"Vabandust? Miks ma peaksin?"

"Sest ma ütlen nii."

Mees mu vastas naeris.

"Ausalt, kui sa temast kohe eemale ei astu, siis ma hävitan su."