Tiivutud (McFly) (Writnes & anniepoynter)

#15 - Annie

Doug tuli mulle tööle järgi, ta lihtsalt keeldus mind isegi taksoga lubamast. Mul oli terve päev kõht valutanud ning koju jõudes sain aru, et mul olidki päevad hakanud. See oli väga hea, et ma rase polnud, peale vahekordi kartsin alati.

Dougiele valmistas see küll mõningat meelehärmi. Ma ei saanudki täpsemalt aru, kas ta oli tusane, et me seksida ei saanud, või oligi sellepärast, et ma rase ei olnud. Mõlemal juhul oli see veider.

"Kas sa süüa soovid?" küsisin.

“Ei, aitäh, ma sõin juba enne...”

"Olgu," võtsin endale võileivaasjad välja.

“Kas sa võtad midagi?” küsis Doug siis. “Mingeid pille?”

"Pole nagu väga põhjust olnud seni... kas peaksin hakkama?"

“Ei. Kindlasti mitte.”

"Millele sa vihjad? Tahad juba last?"

Ta kehitas õlgu ja naeratas.

"Dougie..."

“Mida?” Ta tõusis lauast, kus ta enne istunud oli, ja kõndis mulle lähemale.

"Peaegu on veel liiga vara."

“Su keha on vist päri.”

Muigasin. "Jah. Ja veel paariks aastaks."

“Paariks aastaks? Oh... Ma ei tea, kas...”

Vaatasin teda küsivalt.

“Ma tahan kellegagi last saada.”

"Aga...? Mitte minuga? Kohe praegu?"

“Sinuga jah. Kohe praegu.”

"Aga ma ei taha kohe praegu... ma pole valmis nii suurt sammu astuma."

“Ma tean jah, et sa ei ole.”

"Ehk siis sa oled nõus natuke ootama?"

 “Ma pean lapse saama. Nefilimirass on kadumas, me peame lapsi tegema, Annie.”

"Mis kuradi neflirass?" kordasin kulmu kortsutades.

“Nefilimi. Annie, ma lõin nefilimirassi. Ma ei saa lasta neid välja surra.”

"Mis see on?"

“Sa ei tea...? Nefilimid on inimese ja ingli järeltulijad...”

"Aga sa ju ei ole ingel..."

“Ma olen endiselt ingel, mu geenid kannavad tiibu, need on lihtsalt füüsiliselt ära lõigatud.”

"Aa... aga kas need üldse kasvavad kunagi tagasi?

“Ainult siis, kui ma enda elu kellegi oma eest annan...”

"Oh... ehk siis sa ei saagi? Või mida?"

“Asi pole eriti selles, et ma surema pean, lihtsalt, et ma oleksin valmis selle ohverduse tooma. Näiteks, kui ma kellegi kuuli võtan. See otseselt ei tee mulle midagi, aga asi on põhimõttes. Ja siis saan ma kaitseingliks.”

"Need on olemas?"

“On,” ta naeratas. “Aga neid määratakse äärmisel juhul. Näiteks prohvetitele.”

"Seda on liiga palju," vangutasin pead. Ma ei oleks kunagi arvanud, et siin maailmas nii palju mulle teadmatut on.

“Jah, lihtsalt räägime veel meist.”

"Mulle jääb praegu mulje, et sa tahad seda last ainult liigi päästmiseks, mitte sellepärast, et sa mind tõsiselt võtad..."

“Ma võtan sind tõsiselt ka, aga ma tahan last üsna pea, pealegi on inimeste rasedus ju üheksa kuud, palun, Annie. Ma tahan last, kelle eest hoolitseda ja keda armastada, ja ma tahan, et sina ta ema oleksid.”