Tiivutud (McFly) (Writnes & anniepoynter)

#6 - Agnes

Telefon mu käes hakkas juba mitmendat korda surisema, lükkasin ohates kõne kinni.

“Äkki peaksid vastu võtma?” arvas Tom.

"Mida ma talle ütleksin?"

“Et teiega on kõik? Ja sa ei lähe enam tagasi?”

"Ma pean natuke mõtlema. Ja telefoni teel kedagi maha jätta on päris... nõme."

“Ta ju lööb sind, kui sa seda päris elus teed.”

"Ta ei pruugi."

“Siis ta ähvardab sind, ja sa ei tee seda ikkagi. Agnes, see on su enda pärast, tee see ära.”

Ma tegelikult ei tahtnud üldse seda teha, Robert polnud isegi nii hull. Ja pealegi ma armastasin teda.

"Kuidas su tüdruk sellesse suhtub, et ma sinu juurde ööseks tulen?" küsisin hoopis.

“Ta... Me ei ole enam koos.”

"Jah? Ma ei taha nüüd uurida, aga... kui kaua juba?" meenutasin Roberti sõnu, et nad olid juba pikemat aega lahus olnud.

“See on... kui me rääkisime seal koridoris, siis see oli juba läbi. Ma ütlesin, et me veel käime, sest... ma ei tea, kas ma olen üle saanud. Ja sellepärast ka, et sa ei arvaks, et ma midagi halba plaanin – ei plaaninudki ju.”

"Tahad teda tagasi võita?"

“Tahaksin, aga... see on vist võimatu. Ma keerasin ise asja perse.”

"Oh... mul on kahju."

“Jah. Ega sa pahane ei ole? See oli tõesti vaid selleks, et sa mind usuks.”

"Muidugi ei ole, see pole üldse minu asigi...”

“No hea küll,” naeratas ta. “Nüüd pole meie vahel enam suuri saladusi.”

"Ma loodan, et ei tule ka," naeratasin vastu, samal ajal hakkas mu telefon uuesti surisema, ignoreerisin ka seda kõnet.

“Ta võib haige deemon olla, aga tal on vist tunded, ta ilmselt muretseb sinu pärast... Mõtle, kui tema oleks niimoodi kadunud.”

"Sul on õigus," ohkasin. "Ma lihtsalt ei oska seda teha, ma ei teagi, kas ma tahan."

“Mis mõttes? Sa oled liiga hea, et end niimoodi raisata... suhtes kellegagi, kes sind ei vääri. Kes kedagi ei vääri, kui aus olla.”

Tom oli nii hea, ma tahtsin endale ka kedagi sellist. "Okei... jah. Ma teen seda."

“Tubli...”

"See kõlab väga nõmedalt, aga kas sa viitsid nagu... kõrval olla samal ajal? Ma muidu vist otsustan ümber," pärisin ebalevalt.

“Ikka. Kohe ei taha teha?”

Robert helistas mulle juba uuesti, vaatasin ekraani natuke kohkunult.

“Võta vastu,” julgustas Tom.

Saatsin mehele veel viimase pilgu ja tõstsingi telefoni kõrva äärde. "Hei..."

“Agnes! Ma muretsesin nii väga!”

"Kus sa oled?"

“Su ukse taga, kus sa ise oled?!”

"Sõbra juures. Palun mine koju."

“Aga ma tõin sulle hiinakat...” ta hääl kõlas nii murtult.

Mu nägu vajus ära.

“Ja ma... ma tahtsin vabandada ka. Ma valisin meile filmi välja ja...”