Tiivutud (McFly) (Writnes & anniepoynter)

#3 - Annie

Ma ei saanud jälle magada - kas pidin laskma endale unerohtu kirjutada? Teadsin, et Dougie ei tahtnud, et ma öösel väljas käiks, seega ilmselgelt väljusin ma kell kaks öösel oma majast.

Tänavad olid inimtühjad, osa minust isegi lootis neid niinimetatud deemoneid näha. Ma tõesti ei uskunud nendesse, see oli väljamõeldis, et lubada kuritegusid ja inimesi hirmu all hoida.

Natukese aja pärast möödusin hulgast inimestest, kes kõik mind nähes vait jäid. Kõndisin neist nii muu seas mööda. Pidin tunnistama, et see oli kõhe, aga lihtsalt sellepärast, et neid oli palju.

Keerasin ühele pimedale kõrvaltänavale ja kiikasin hetkeks selja taha, mul oli tunne, nagu keegi oleks mu järel kõndinud. Mul oli tegelikult õigus, keegi oli seal. Ma ei näinud tema nägu, sain vaid aru, et tegemist oli mehega. Kiirendasin veidi sammu.

Kogu mu taga tegi sama.

Oh fuck, vahet pole, kas ta oli inimene või mitte, see ajas mulle hirmu nahka. Ma juba peaagu jooksin. Jooksusammud kostsid ka mu seljatagant, kahtlemata oli ta must kiirem, sest ma kuulsin neid aina paremini.

Nüüd hakkasin küll palju kiiremini jooksma, keerasin järsult paremale, kuid see oli tupiktänav. Ma ei saanud enam ümber keerata, see oleks vahemaad vähendanud, mul jäi lihtsalt loota, et mingisugune pääsemistee on veel olemas. Jooksin edasi, kuni tundsin, kuidas mind vastu seina suruti.

Ahhetasin ja keerasin pea kiiresti kõrvale, surusin silmad kinni. "Palun ei..."

Siis kuulsin oma kõrva juures kedagi naermas.

See ei olnud üldse naljakas. "Lase mul minna..."

Ta naeris edasi, aga lasi minust lahti. Mida ma tegema pidin?! Keerasin end ringi ja lükkasin uuesti vastu seina.

"Kas sa nüüd näed, mis sinuga juhtuda võib, kui sa öösel üksi mööda tänavaid hulgud?" muigas Dougie.

See oli nüüd küll kergendus, kuigi mu süda peksis endiselt meeletult. "Sa tuled mind vägistama?" pakkusin hingetult.

"See on ka variant, jah."

"Lased mul minna?"

"Ma ei teagi nüüd."

"Ma... palun?"

"Ma ei tea, kas sellel on mõtet. Ilmselgelt sa ei kuula mu hoiatusi, järgmisel korral ei pruugi me kokku sattuda ja sulle tullakse kallale. Siis küll palumisest kasu ei ole."

"Ja siis sa otsustad mu praegu ise ära tappa?"

"Nii saan ma sellest vähemalt mingitki kasu."

"Tee siis nii, et väga valus pole?" Mul polnud vist enam mõtet lubada, et ma ei tule enam öösel õue, ta ei usuks mind.

"Miks ma peaksin sinu eelistusi kuulama?"

"Sest ma meeldin sulle?"

"Noo-jah, aga siis ma tehniliselt ei peakski sind tapma?"

"Ma ei tule enam õue, ma luban," piiksatasin.

"Miks ma peaksin sind uskuma?"

"Ma ei taha enam surma saada."

"Miks mitte?"

"Tegelt ma ei taha, et sina mind tapaksid..."

Ta kergitas muiates kulmu. "Miks?"

"Sest sulle meeldib ilmselt peksta ja ma ei taha palju valu."

"Tark... aga jälle, ma olen sinust tugevam ja ma sain su kätte. Ütle üks põhjus, miks mina - või keegigi tegelikult - peaks sul minna laskma."