Tiivutud (McFly) (Writnes & anniepoynter)

#14 - Agnes

"Oota mida? Lihtsalt tõmban ninna? Aevastama ei aja või?" muigasin.

"Sitaks ajab," vastas Tom ja sättis natuke ühte triipu. "Aga sellest pole midagi."

“Olgu...” vaatasin lauale. “Sina tee esimesena.”

"Muidugi," noogutas ta ja istus põrandale.

Istusin ta kõrvale maha ja võtsin siis ta käest kaardikese ära, hakkasin pulbriga mängima. Tom võttis laualt kahekümneka ja ma jälgisin, kuidas ta selle rulli keeras. Ta sättis selle triibu juurde ning kummardus lauale lähemale, siis hingas terve rea sisse.

Ta oli seda tehes nii kuum, mul oli tunne, et armusin temasse uuesti ära. Narkootikumid olid sitaks kuumad ja Tom oli ka sitaks kuum, ma imestasin, et mul üldse seal kuskil koht oli.

Ta pöördus vesiste silmadega minu poole ja naeratas. "Lihtne."

“Aga kui mul midagi perse läheb, siis ära naera...”

"Ma ei naera, ole nüüd. Esimesel korral ajasin ma kõik puru lendu. See on loomulik." Ta silitas mu selga.

“Oh,” naeratasin. Ta nii väga meeldis mulle. Mitte kellegi teisega poleks ma ilmselt ealeski narkot teinud, aga Tomi jaoks mida iganes. Tõtt-öelda see polnud isegi tema jaoks, ma lihtsalt usaldasin teda piisavalt, et selliseid asju katsetada.

Tom andis rahatähe mulle ning ma rullisin selle kokku. Lükkasin juuksed kõrva taha ja kummardusin laua kohale, sättisin paberitorbiku õigesti ja tõmbasin pulbri siis kahtlevalt sisse.

Mu nina sügeles meeletult, mul oli selline tunne, et aevastan selle pulbri suure pahmakana välja, ja mu silmad hakkasid nii hullusti vesistama, et jäi mulje, et ma nutsin.

"See läheb kohe üle," seletas Tom ja silitas ikka veel mu selga. "Tõmbad ülejäänud ka või teen ise?"

"Aah," hõõrusin oma nina ja pühkisin silmad kuivaks. "Ma kohe teen..."

Ta noogutas. “Võta oma aeg, kullake.”

Panin käed näo ette. "Ma nagu... aevastaks iga hetk, aga see lihtsalt ei juhtu..."

"Sa ei aevastagi, oota nüüd natuke," ta muigas. "Pilguta pisarad ära ja korras..."

"Mul ei ole enam pisaraid..."

"Hästi... Tee siis ülejäänu ka."

Noogutasin ja tõmbasin allesjäänud puru endale ninna. See tegi asja veel hullemaks.

"Oh, see on nii halb, miks," vehkisin kätega  silmade juures, et järjekordseid pisaraid kuivatada.

"Kohe läheb üle... mõtle, et mida rohkem sa harjutad, seda paremini sa oskad," naeratas Tom. "See on isegi hästi ju."

Peaaegu oigasin, "Okei, millal see mõju nüüd tuleb?"

"Natuke läheb aega.. ja see on veidi teistsugune kui kanepiga. Sa võid mulle kaissu tulla."

"Põrandale või?" muigasin.

"Miks mitte? Võid sülle ka..."

"Mida me üldse teeme, Tom?" muigasin ja lükkasin end talle lähemale. "Tõmbame pilve ja kepime... kogu aeg."

"Homme võime välja minna? Tahad?"

“Ei taha...” ronisin talle siis sülle. “Mulle tegelt meeldib nii.”

"Sina meeldid mulle," naeratas Tom ja tõmbas mu end vastu.

“Ma vist armastan sind,” naeratasin laialt ning suudlemise asemel panin pea ta õlale ja kallistasin teda.