Tiivutud (McFly) (Writnes & anniepoynter)

#9 - Annie

Teadsin, kus Dougie täna õhtul kaklema pidi, ja ma tahtsin seda näha, isegi väga. Meikisin end  umbes tund aega, ma soovisin talle muljet avaldada.

Kui õige aeg oli, hakkasin minema, see oli see sama koht, seega ma teadsin, kuhu minna. Ei saanud eitada, et olin nüüd selle suhtes palju ärevam kui eelmistel kordadel: täna oli väljas rohkem rahvast ja peaaegu kõik vaatasid mind uudishimulikult. Ma ei suutnud vahet teha, kes olid inimesed ja kes deemonid.

Doug polnud veel rahvagi ees, kui mingi mees minu kõrvale tuli ja minuga rääkima hakkas.

"Tere," naeratas ta. "Mida sa üksi õues teed?"

"Võibolla ma ei ole üksi."

"Kus su kaaslane siis on?"

"Praegu on ta kuskil mujal, kuid..."

"Kuid?"

"Ta on siin."

"Kus?"

"Ta on siin," kordasin lihtsalt.

"Huvitav, miks ta su üksi jättis..."

Ma ei vastanud midagi, see oli kahtlane. Kas ta tahtis mu ära tappa?

"Kas ta on ka inimene?"

"Ei."

"Ja ta ei kahtleks hetkeksi sul nägu sisse lüüa, seega astu heaga eemale," kostus me selja tagant.

"Oh, Doug," muigas kutt. "Sinu jagu?"

"Just."

Keerasin end kuti poole ja muigasin.

"Kahju küll. Aga noh, näeme siis millalgi. Edu."

"Aitäh," vastas Doug lihtsalt.

"Mida? Ma tahtsn sind näha," vabandasin.

"Kell on palju. Sa lubasid."

"Ise sa ütlesid, et sa kakled, ma tahtsin näha. See on kuum," muigasin.

Ta naeratas. "No olgu."

"Jah," naeratasin ka.

"Aga ma saadan su pärast koju."

"Tule minu juurde..."

"Jah."

Noogutasin. "Võidad ka ikka, eks? Kes see mees oli?"

"Ah, üks tuttav. Ela mulle kaasa, siis võidan."

"Elan," naeratasin. "Musi?"

"Jaa," naeratas ta ja nõjatus mulle lähemale. Panin käe ta kuklale ja suudlesin teda.

Ta pani oma käe mu pihale ja tõmbas mu endale lähemale. "Minu oma," sosistas ta ning libistas oma käe mu tagumikule. Ma ei teadnud,kuidas sellesse suhtuda.

"Sinu," sosistasin vastu.

"Jah."

"Mine nüüd, võida," muigasin. "Ma ei usu, et keegi mind enam tülitama tuleb."

"Okei..." Ta suudles mind uuesti. Ma ei tahtnud seda lõpetada.

Viimaks tõmbusime teineteisest siiski eemale.

"Ja ära räägi kellegagi."

"Jaa-jaa," muigasin.

"Ausalt ka. Ole ettevaatlik. Sa oled deemonite keskel."

"Ma olen varemgi olnud."

"Nüüd on ohtlikum."

"Miks? Kui ma olen sinu..."