Tiivutud (McFly) (Writnes & anniepoynter)

#12 - Agnes

AGNES

Ärkasin üles Tomi peal, ta enam ei maganud, silitas mu selga. Me olime mõlemad täiesti alasti. Võpatasin, kui ta telefon helisema hakkas. Veeretasin end mehe pealt maha ja katsin kätega näo, mu silmad olid paistes ja kui ma ei eksinud, olin eile õhtul unustanud meigi maha võtta.

Tom kompas telefoni ja võttis selle siis vastu. “Halloo?”

Hõõrusin oma silmi ja oigasin vaikselt, mu pea valutas natuke.

“Jah, õigus, kohe.” Ta noogutas ning sirutas siis telefoni minu poole.

"Kes see on?" küsisin uniselt.

“See on mingi Marcus?”

"Kurat," ajasin end istuli ja tõstsin telefoni kõrva äärde. "Ma kuulen."

“Tere... Mind paneb natuke muretsema see, millise mulje sa endast jätad.”

"Ee... mis mõttes?"

“Ma ei tea, kui hea mõte on panna üles pilt, kus sa oled alasti, laksu all ja mingi teise mehega koos...? Ja kihlatud?”

Mu süda jättis löögi vahele. "Ma..." kogelesin.

“Kustuta see kommentaare lugemata ära.”

Ma ei vastanud midagi, kõik mu kadunud karjäärivõimalused jooksid mul silme eest läbi. Ma pidin varsti uut albumit lindistama hakkama, mul oli juba laule kirjutatud... nüüd oli see kõik läinud.

“Agnes, kuuled või? Kustuta see ära. Ja postita vabandused. Kui tahad kihlusest teatada, siis tee seda uuesti, kuid mitte nii.”

"Ma ei ole kihlatud," ütlesin nutuselt. "See oli..."

“Jah, ma arvan ka. Sa oled ju ikka Robertiga koos? Sest sa ju ütleksid esimese asjana mulle, kui midagi sellist oleks, on ju?”

Tom tõusis ka istuli ja pani oma käe ümber minu mu õlale.

"Ei ole enam..." vastasin Marcusele, ma olin nii suures jamas.

“Mis ajast te enam koos ei ole? Ma ei saa miskit aru...”

"Vabandust... see on paar päeva ainult."

“Paar päeva on ikka enam kui küllalt. Ma ei saa enam aru, oled sa kihlatud või lahus?”

"Lahus..."

“Ja Tom?”

"Ma ei tea tema kohta..."

“Ma räägin sinu ja tema kohta. Agnes, sa oled pildil alasti, ta katsub su rinda.”

See oli mu elu suurim viga, ma ei tahtnud enam kunagi oma nägu kellelegi näidata.

“Noh?! Kas ma pean tõesti sinu nagu väikse lapse peale karjuma?!”

"Ei pea," vastasin, mu hääl värisemas. "Ma kustutan selle ära."

“Ja palun ütle mulle, mida ma ütlen nendele kaheksale erinevale ajakirjanikule, kes teie suhtest teada tahavad.”

"Ma ei tea... ära ütle midagi."

"Täna kell viis on sul intervjuu. Ega sa unustanud pole?"

"Ei ole unustanud," valetasin.

“Kui sa laksu all oled, ma lähen töölt ära.”

"Ma ei ole!"

“Väga hea.”

"Kas sa saad palun neile öelda, et nad minult selle kohta ei küsiks?"

“Ei saa. Ja kui saangi, siis nad küsivad ikka. Parem mõtle vastused välja.”

"Okei..."

“Ja mine sinna kainena, tõsiselt ka.”