Tiivutud (McFly) (Writnes & anniepoynter)

#8 - Agnes

Kui ma ärkasin, lootsin, et see on Tomi kätevahel, kuid ma olin voodil üksi. Ajasin end istuli ja vaatsin toas ringi: meie riided olid maast üles korjatud ja uks oli pärani lahti.

Ma ei osanud midagi teha, ma ei teadnud ka, kust riideid otsida. Niisama pesuväel ma ju ka ta majas ringi kõndima ei saanud hakata. Tõusin voodilt ja avasin mingi ta kapi, mind üllatas, kui organiseeritud see oli. Võtsin endale kõige pealmise T-särgi, milleks osutus Batmani oma. See ulatas täpselt üle mu jalgevahe, ilmselt kattes ka peaaegu tagumiku. Lootsin, et ta selle üle väga ei pahanda, ja kõndisin siis toast välja.

Ma ei teadnud isegi, kuhu minna, aga mööda koridori edasi kõndides leidsin varsti köögi. See oli inimtühi, aga ruumi täitis kohvilõhn. Kus Tom oli? Kõndisin ikkagi kööki sisse ja leidsin endale tassi, ehk oli ta duši all?

Mul läks tükk aega, et suhkur üles leida, tegin endale meeldiva kohvi valmis ja mõtlesin, kas minna meest otsima või mitte. Lootsin, et ta leiab mind ise üles, kõndisin akna juurde ja vaatasin õue, kole ilm oli.

"Ma arvasingi, et kuulsin mingit kolinat."

“Oh,” keerasin end ringi. “Tere hommikust.”

"Ilus särk," märkis Tom. "Kuidas... kuidas magasid?"

“Tänks, see mu sõbra oma... hästi magasin.”

"Tore," noogutas ta. "Kohvi said, jah? Süüa ka tahad?"

“Kui sul on midagi. Kohvi sain, jaa... kus mu riided on?”

"Ma panin su koti tooli peale... sa ei märganud ilmselt."

“Oh. Ei märganud jah... Sorry siis, ma võin vahetada?”

"Kuidas ise paremaks pead."

“Ma ei viitsi praegu... aga anna andeks ikkagi...” Me polnud ju isegi koos, miks ma seda üldse teinud olin?

"Pole midagi."

“No olgu.”

Tom naeratas õrnalt ning ta pilk vilksas alla. Lootsin, et mu jalad ei paistnud selle särgi all paksud ning et talle meeldis mu keha. Samas, miks mulle üldse tema arvamus korda minema oleks pidanud? …Ei, mind ikkagi ei huvitanud, mida ta mu kehast arvas.

“Mida sa siis süüa tahad?”

"Ah, ma praegu vist ei võtakski midagi. Aga aitäh."

“Sa just... no olgu,” muigas ta.

"Jah," noogutasin ja vaatasin oma kohvitassi. "Kus sa olid?"

“Mängisin kitarri.”

"Aa..."

“Sa inspireerisid mind...”

"Oh..." vaatasin teda. "Mängid pärast äkki mulle ka?"

“Võin mängida küll.” Ta muigas ja istus laua taha.

Ilmselt oli mehel natuke vähem piinlik kui mul. Panin oma kohvitassi lauale ja istusin tema vastu. Ta võttis oma telefoni välja.

"Mis nüüd minu telefonist saab?"

“Tahad, ostan sulle uue?”

"Ma võin ise ka..."

“Mina tegin selle ju ometigi katki.”

"Nojah. Mul on telefonist ükskõik, aga... asju tahaks."

“Millal James tööl on? Siis läheme.”

"Ma mõtlesin telefonist asju."

 “Aa... mis asju näiteks? Me tõesti ei leia seda ju niimoodi üles enam... appi, ma ei mõelnudki su mänedžeridele ja asjadele... nad on sulle kindlasti helistanud. Oh...”