Tiivutud (McFly) (Writnes & anniepoynter)

#23 - Annie

Olime vastu võtnud otsuse kokku kolida, Dougie oli osad mu asjad juba enda juurde viinud. Kõik oli peaaegu tehtud, ainult mõni pisiasi oli veel minu korteris. Kohale jõudes tabas mind üllatus, Doug oli ühe toa lastetoaks teinud.

"See pole veel täiesti valmis," vastas ta mu küsimise peale, kui ma seda näha tahtsin.

"Mis siis puudu on?"

"Pisidetailid... ma tahtsin need koos sinuga osta."

"Oh," naeratasin. "Mulle meeldiks neid ostma minna..."

"Sel juhul lähmegi."

"Aga mitte kohe, mul on täna natuke imelik olla..."

"Oi... kas kõik on korras? Vajad midagi? Teed?" Ta näis siiralt mures.

"Tee oleks hea," vastasin.

"Mine puhka sina seni..."

"Mul pole vaja puhata. Ootan elutoas."

Ta jäi mind kahtlevalt vaatama, kuid noogutas siis ja kõnis kööki. Osalt mulle meeldis, et ta mind teenindas (see polnud sugugi esimene kord), kuid samas oli see liiga veider, nagu mind peaks kõige eest hoidma. Ta ei saanud ju mind igaveseks poputama jääda.

Ta tuli teetassiga üsna kiiresti ning istus mu kõrvale, pani teleka mängima. Doug sättis end mugavamalt istuma ja pani käe ümber minu.

"Millal sa siin viimati koristasid?" küsisin. Mitte, et maja sassis oleks olnud, aga minu oma oli tunduvalt rohkem korras ja mulle meeldis nii rohkem.

"Eem... ma ei tea, ma tellin vahel endale koristaja... mõnikord teen väiksemad asjad ise ka."

"Tellid endale koristaja," kordasin.

"Nojah."

"Laisk oled."

"Ma ei oska eriti koristada..."

"Ma näen seda."

"Sa võid mind natuke õpetada?"

"Olgu, aga homme. Ma olen natuke väsinud."

"Muidugi. Sa ei pea homme ka, puhkamine on esmatähtis."

"Ütled sama asja meie lapsele ka, kui ta kooli ei viitsi minna?" muigasin.

"See on natuke teine asi," naeratas ta.

Noogutasin ning toetasin end rohkem tema vastu.

"Mul on ausalt ka nii hea meel praegu,et ma ei suuda seda väljendada..."

Naeratasin. "Ma usun sind."

Ta silitas mu õlga. "See on peamine."

"Kõht valutab," ohkasin.

"Kas see on normaalne?"

"Jah..."

Ta hingas pahinal välja. Naersin vaikselt ja lükkasin end diivanile selili, panin pea ta sülle. Kiikasin hetkeks tema poole, ta naeratas laialt. Silitasin korra ühte ta reit ja panin siis silmad hetkeks kinni.

Tundsin, et ta hakkas mu pead paitama. See oli nii hea tunne, kuigi ma vist käitusin nagu kass. Ta lükkas väikseid salke kõrva taha ja tõmbas siis sõrmedega läbi juuste.

"Mm..." muigasin. "See on nii mõnus."

„Jah?" naeris mees.

"Mhm, tee veel..."

Ta tõmbas uuesti sõrmedega läbi mu juuste, see oli taevalik.

"Ausalt ka, ma võiks niimoodi terve päeva veeta..."