Tiivutud (McFly) (Writnes & anniepoynter)

#22 - Agnes

Ainuke meenutus eilsest oli mul ebamugavustunne jalgevahel. Kui end voodis istuli ajasin, nägin, et Tom istus voodiotsal, nägu kätesse peidetud.

„Tom?" pomisesin ärevalt.

“Agnes, seekord keerasime me ikka väga-väga tõsiselt perse.”

"Mis?" kohkusin.

“Me tegime... video.”

"Video...? Sa pead silmas..." ahhetasin. "Tom! Ega me seda ei avaldanud?!"

“No... “treileri” avaldasime.”

"Ei..."

“See on nii haige. Türa, see on ikka nii haige!” Ta kiskus voodilt teki maha. “Ma ei tee enam elusees midagi.”

Ta ei teinud ka selle olukorra suhtes midagi, istus oma üleni mustade silmadega ja vaikis. Nihutasin end aeglaselt mehele lähemale, mul oli seljas ainult mingi tema särk, isegi pesu mitte.

Ma tahtsin, et ta mu kaissu võtaks, aga ta ei teinud seda.

"Kas... kas sa kustutasid selle ära?" pomisesin vaikselt.

“Muidugi.”

"Väga hea..." proovisin end kuidagi kokku võtta. "Kas seda nägid paljud?"

“See on esikaantel.”

Proovisin rahulikult hingata, aga ma hakkasin üle kere värisema.

“Me peame lihtsalt ütlema, et see oli viga ja midagi sellist ei kordu. Ei tohi ka korduda.”

"Jah," noogutasin palavikuliselt. Ma teadsin, et sellega oli mu karjäär läbi, ma olin juba liiga palju pahandusi põhjustanud, see ei saanud tagajärgedeta jääda.

“Sulle on muidu paar korda helistatud ka...”

Hammustasin huulde. "Aga sulle?"

“Ma sain oma asjad juba aetud.”

"Kas kõik on korras?"

“Sittagi pole korras,” nähvas ta.

"Tom..." proovisin teda rahustada ja panin oma käe ümber tema, ta võpatas mu puudutuse peale.

“Ma olen praegu väga endast väljas.”

"Kõik saab ju korda... alati saab."

“Ma ausalt ei tea, kas seekord ka...”

Toetasin oma pea ta õlale, Tom ei reageerinudki sellele. Ma tundsin end nii abituna, mul oli ta tuge vaja.

“Aga kui me teineteisel olemas oleme...”

"Ei tea kuidas?! Kogu see jama meie vahel põhinebki narkol."

“Jama?” neelatasin.

"Mis see on siis?"

“Sul on õigus. See on jama. Ja see peaks lõppema.”

"Ei, ma ei mõtle seda nii," ohkas Tom. "Ma lihtsalt... me seksime ainult siis, kui me pilves oleme, sulle ei meeldi väljas käia... midagi tuleks muuta."

“Muul ajal sa ei taha ju mind,” ütlesin valusa tõe välja. Tundsin end nii ärakasutatuna.

"Tahan küll..."

“Aga sa ei armasta mind.”

"Aga see ei tähenda, et ma sinust ei hooliks."

Ohkasin. “Meil on mõlemad palju üle juurelda. Ma lähen koju.”

"Hea küll."

Noogutasin ning korjasin kuskilt oma riided üles, vahetasin need vannitoas. Ma ei tahtnud enam seda kõike, ma ei talunud, et ühel hetkel ta armastas mind, teisel enam mitte. Kuigi mina armastasin teda ikkagi, siis sain piisavalt selgelt mõelda, et aru saada, et ma olen veidi enamat väärt. Robert oli selles suhtes palju parem ja kindlam. Ma võisin alati tema peale loota, ja kui me mõlemad pingutasime, oli ju kõik väga hea.