Tiivutud (McFly) (Writnes & anniepoynter)

#5 - Annie

Vaatasin mõtlikult Dougie nime telefoniekraanil ja mõtlesin, kas talle helistada või mitte. Ometigi olime koos maganud, ma võisin ju vähemalt proovida - kui tal on muud tegemist, mis seal ikka. Vajutasin kõne kutsuma ja tõstsin telefoni kõrva äärde.

Hakkasin juba kinni vajutama, kuni ta viimaks vastas. “Halloo?”

"Dougie? Hei. Mis teed?"

“Öö... ma olen baaris. Mis ise? Miks... ema?”

Naersin. "Ma jõudsin juba unustada. Ma mõtlesin jalutama minna."

“Ei. Ära mine.”

"Lähme koos?"

“Ma praegu... khm... ma olen kellegagi koos.”

Kellegagi koos. Baaris. "Selge pilt."

“Jah... räägime homme? Ja palun ära mine välja.”

"Ma kahtlen, et räägime. Kena õhtut siis."

“Oota! Miks ei räägi?”

"Ah, keri kuu peale."

“Annie! Mis on?!”

Turtsatasin. "Mine nüüd oma kaaslase juurde tagasi. Tsau!" lükkasin kõne kinni. Tundsin end väga sitasti, just siis, kui ma arvasin, et sellest võiks midagi tulla, tegi ta nii. Ta oli ju ise öelnud, et ma meeldisin talle, kas see oli lihtsalt mingi katse mind voodisse saada?

Mu telefon helises uuesti, helistaja oli Dougie. Pööritasin silmi. Ta lõpetas kõne, kuid hetk pärast sain sõnumi. “Kui sa mulle kohe tagasi ei helista, siis ma tulen sinna.”

Väga hea, mõtlesin endamisi. Ignoreerisin sõnumit. Ma tahtsingi, et ta tuleks, mulle ei meeldinud, et ta mingi võõra naisega oli.

“Ütle mulle, et sa pole üksi välja läinud.”

Mõtlesin, kas ka seda sõnumit ignoreerida.

“Kurat võtaks, Annie, kus sa oled?” tuli mõne aja pärast uuesti. Muigasin endamisi ja jäin kuulatama, ehk hakkas ta juba saabuma?

“Kui ma su õuest leian, siis ma tapan su ära.”

"Ma olen paljalt oma voodis ja ootan sind," saatsin vastu. Tegelikult istusin lihtsalt köögis.

Lootsin, et ta sellepärast ei solvunud, kuigi tegelikult ei pruukinud ta juba enne tulla. Lootsin siiski, et ta tuleb. “Tore, sest ma olen kohe su maja juures. Sa hirmutasid mind. Ära tee seda.”

"Jess," itsitasin ja tõusin püsti, et kiiresti oma välimus üle vaadata.

Nägin normaalne välja, mitte väga hea, aga tavaline. Panin kiiresti rinnahoidja ka selga ja istusin siis kööki tagasi, vaatasin aknast välja. Natukese aja pärast kuulsin välisukse pauku, eeldades, et see on Dougie, kõndisin talle korteriust avama.

Keerasin selle lihtsalt lukust lahti ja ma mõtlesin, kas talle tünga teha ja magamistuppa minnagi, tekk kurguni tõmmata, kuid leidsin, et see oleks võibolla natuke liiga lapsik. Juba hetke pärast kõlasidki koputused uksel.

Avasin selle ja jäin talle lihtsalt otsa vaatama. “Ma ei taha seda puhastusvahendit osta, tänan!”

Ta muigas, kuid sundis oma näo tõsiseks. "Annie, miks sa nii tegid?"

“Ma tahtsin jalutama minna ja sa ise ütlesid, et ma helistaks.”

"Ma tõesti mõtlesin, et pärast seda kogemust sa ei taha enam."

“Sellepärast ma helistasingi sulle!”

"Väga halval ajal helistasid."

“Miks sa siis tulid?”