Tiivutud (McFly) (Writnes & anniepoynter)

#1 - Annie

Minu arvates oli üsna naeruväärne kuulsuseid meikida, kui nad olid juba niikuinii veatud. Sellegipoolest olin täna peaaegu terve päev seda teinud, viimaks ometi oli mul puhkepaus.

Olin endale just kohvi välja kallanud, kui Lauren ohates kööki tuli ja laua taha istus. "Täiesti lõpp, need McFly kutid ajavad mind närvi."

"Miks?" vaatasin teda huviga.

"Teevad mingeid lollusi, nad on ju täiskasvanud mehed..." Ta vangutas pead. "On seal veel kohvi?"

"On küll, valan sulle?"

"Aitäh..."

"Muidugi," ulatasin talle kuuma topsi.

"Tänan..." Ta rüüpas sealt sõõmu. "Kas sa eile maskiballil käisid?"

"Käisin jah, seal oli üks täiega ilusate silmadega kutt, kellega ma tantsisin..."

"Veab sul," muigas Lauren. "Ma käisin perekonnaga õhtustamas, isal oli sünnipäev. Kes see kutt oli?"

"Ma ei tea, ta tahtis teada, kes ma olen, aga ma ei öelnud... ta ise ka ei öelnud, kes ta on."

"Miks sa ei öelnud?"

"Sest ta oli liiga pealetükkiv..."

"Aga ta oli ju ilus..."

"Siiski. Ma ei taha kedagi sellist, kes end peale surub."

"Nojah, seda küll..."

"Aga ma andsin talle oma kinda, nii et see selleks," muigasin.

"Oh," naeris Lauren. "Mis sa arvad, kas sa kohtad teda kunagi veel?"

"Vaevalt, vaevalt ma ta äragi tunneksin."

"Aga sa loodad... miks sa muidu selle kinda andsid?"

"No seda küll, jah."

Ta muigas selle peale ja jõi oma kohvi.

"Kaua meil aega on?" uurisin.

"Ma ei usu, et väga palju... kaks kutti on ju veel täiesti meikimata, neile tehakse soenguid."

"No olgu. Ma siis lähen vaatan juba," panin oma tassi kraanikaussi. "McFly, jah? Ma ei tea ühtegi nime..."

"Ära muretse, mina ka mitte," turtsatas Lauren.

"Aa... vahel nad pahandavad."

"Ma arvan, et nad ei pane tähelegi."

"Siis oleks hästi. Okei, näeme," kõndisin ruumist välja. Ma olin tänasest päevast juba väsinud, kuid koju pidin ma saama alles mitme tunni pärast. Kõndisin oma laua juurde ja vaatasin siis ruumis ringi, et keda sinna kutsuda. Nägin just, kuidas ühel soengu tegemine lõpetati, ning juhatasin mehe siis istuma.

Tal oli sealt bändist kõige ilusam soeng: juuksed olid pruunid, kuid eest tukk blond. Vaatasin hetkeks ta nägu, keskenduses nahale, et õiget värvipuuder valida. Ta põrnitses mind vastu, ilmselt arvas, et ma lihtsalt vahtisin teda.

"Ma vaatasin su nahatooni," sõnasin end laua poole pöörates ja sealt ühte pintslit valides.

“Tore," vastas ta ning jälgis, kuidas ma tegutsesin.

"Vaata minu poole," sõnasin ning seisin ta ette. Alustasin ta põskede puuderdamisega. Ta nägu isegi ei läikinud, poore polnud, miks seda vaja oli?

"Kas sa saad mulle emo laineri ka silmadele teha?" muigas ta.

"Ikka saan, aga ma ei tohi." Ta hääl oli nii tuttav.

"Kurat."

"Seda minagi."