Must Sümfoonia

36. Ettevalmistus

Ma ei tea, kui hästi see lugu jutuga kokku läheb (mille te leiate paremalt v kuskilt), aga igatahes ma kuulasin seda mitumitu korda, kui kirjutasin just selle osa lõppu. :) 

___________________

Liikusime koos Chrisiga tagasi ta maja poole. Meil oli vaja paljut arutada. Ideid jagada. Olgu, tegelikult oli meil vaja niiöelda nullseisust kuhugi jõuda. Kuhugigi. Mida iganes. Kuigi meie olukord oli kergelt öeldes nadi, jäime siiski positiivseks, sest nagu öeldakse - kaks pead on ikka kaks pead. Jah, kuid ainult sellele ma ka lootma ei saanud jääda. 

Me arutasime ja harjutasime ööläbi igasuguseid erinevaid strateegiaid. Üldiselt pidime endile lõpuks tunnistama, et aeg liidub kohutava kiirusega ning meil oli ikka tohutult teha. Ausalt öeldes, ma olin oma mõtetes peaaegu hullumas, kuid üritasin näida rahulikuna. Just Chrisi pärast. Või ma lihtsalt ei tahtnud talle välja näidata, kui nõrk ja hale ma tegelikult olen. 

"Kas kõik on korras?" küsis Chris viimaks, kui oli märkanud, et ma polnud enam viimased viis minutit tema jutule erilist tähelepanu pööranud, vaid jõllitasin klaasistunud pilgul aknast välja - pimedusse. Algul ma isegi ei tajunud ta küsimust, kuid siis hakkas ta oma käega mu näo ees viibutama. See tõigi mind lõpuks maa peale tagasi. 

"Ah? Mida? Ahjaa, on küll jah," vastasin ma, olles natuke segaduses. Tegelikult, kui nüüd päris aus olla, siis sellistel hetkedel on selliste küsimuste küsimine natuke rumal. Aga noh, ma oleks Chrisi olukorras täpselt seda sama teinud. 

"Olgu, tunnistan, et see oli rumal küsimus," lausus Chris ja muigas kõveralt. Oh, mida? See kutt oskab vist reaalselt mu mõtteid lugeda.. 

"Ei ole hullu," vastasin ma ning saatsin ta poole naeratuse teele. Seejärel tõusin püsti ning liikusin kraanikausi poole, et endale klaasitäis vett organiseerida. Suunasin siis oma klaasi Chrisi poole ning kergitasin küsivalt kulmu. Tahtsin teada, kas tal ka janu on.

"Miks ka mitte," vastas ta ning naeris lõbusalt. Hetke pärast ulatasin talle vett täis klaasi. "Lööme kokku ka?" küsis Chris, kuid ma kehitasin õlgu. Hetkel polnud nagu suurt põhjust. Kui just välja arvata fakti, et me endiselt veel elus oleme. A, ups. Me pole isegi elus enam. Jah, ma unustan alati selle "väikse pisiasja" ära. 

"Homme. Siis kui see kõik jama läbi on," laususin ning pilgutasin talle silma. Chris noogutas nõustumise märgiks. 

Kuni päikesetõusuni valmistasime endid õhtuks ette. Lõpuks aga otsustasime, et väike puhkus ei teeks samuti halba. Me ei tohi väsinud ja kurnatuna vaenlastele vastu astuda. See oli reegel number üks. Reegel number kaks oli, et võitle lõpuni. Ja kõik. 

Maandusime Chrisi suurel voodil. Ma tõesti tundsin, et olen surmväsinud, kuid und ei tahtnud ikkagi tulla. Chrisiga oli vist sama lugu, sest ta muudkui vähkres ja vähkres, leidmata ikkagi mugavat asendit.

"Ei saa und?" küsisin igaksjuhuks vaikselt sosistades, sest juhul, kui ta tõesti unes olles niimoodi siples, ei tahtnud ma teda üles äratada. 

"Mkm. Nähtavasti sul ka mitte," lausus ta ning pööras näo minu poole. Noogutasin talle vastuseks ning suunasin oma pilgu helesinisele laele. 

Mu mõtted käisid lakkamatult duelli ümber. Kujutasin endale ette igasuguseid võimalikke olukordi ning see oli kohutav ja tüütu. Miks ma ei saanud end nendest mõtetest välja lülitada ja lihtsalt magama jääda? Miks pidi mu aju mulle niimoodi käkki keerama?

"Mis sa arvad, kes võiks olla Maria partner täna õhtul?" küsisin ma kõhklevalt. Tükk aega ei lausunud Chris mitte midagi. Arvasin korraks isegi, et ta on magama jäänud, kuid nii siiski ei olnud.

"Ma olen üsna kindel, et sa ei taha mu vastust kuulda," sosistas ta lõpuks. Sulgesin silmad ning tundsin, kuidas üks üksik pisar oli vabadusse pääsenud. Ka mina olin selle peale mõelnud, kuid lootnud, et need on ainult minu hirmud, aga nüüd .. kui Chris sama arvab, siis ma olen veelgi suuremas plindris.