Hey!
Olen nüüd proovinud oma aega paremini ära kasutada ja kooli ja vabaaja võimalikult eraldada, kuid on väheke raskusi olnud =( Oh, kuidas ma vihkan seda, kui ma ei suuda oma ajaplaneerimist õigesti majandada, mis sellest, et mu klassijuhataja väidab, et mul on hea oskus seda teha.
Kool on saatanast!!! Ma tõesti olen täielik perfektsionist ja mul on sellest igast nutuhooge, mis ei ole eriti lõbusad =/ Mu klassijuhataja tahab mind kooli psühholoogi juurde saata, kuna see on juba läinud üle piiri...
Aga jah, uus osa on nüüd üleval! Pühendus kasutajale @littlestar12, kuna tema oli sellel jutul neljasajas hääl! =) Sorry, et vähe lühike tuli!
Loodan, et uus osa teile meeldib!
Smile and Hugs,
Maris P.
***
Kuid tagasi oleksid majast välja hiilimised tundunud ohutud ja tähtsusetud tegevused, kuid teades, kui palju on nüüd kaalul ja palju sellest on minu õlgadel, ei saanud ma rahulikult enam olla. Ma ei saanud tavalisel sammul tänavatel ringi jalutada ja mitte muretseda. Ma vaatasin oma seljatagust nii palju, et mulle oleks pidanud ütlema, et ma oma esist vaataksin.
Kananahk hiilis mulle kallale, kui ma mööda tühja detsembritänavat astusin. Ma sulandusin ühte öise mustaga ja keeldusin tegemast üleliigseid hääli. Pidevalt tegin peatuse, et kuulatada, kas politsei patrullide autokummide vaikne krudin on olemas ja vaatasin, kas ma näen siniseid ja punaseid tulesid maja seintelt maha põrkumas. Kogu olukord muutis mind paranoiliseks ning vähene uni ei aidanud olusid parandada.
„Kell kolm laohoone parkimisplatsil,“ torisesin endale vaikselt. „Mis sai öiste väljahiilimiste keelamisega?“
Tõmbasin rapsivalt enda jakihõlmu kokkupoole, et takistada külma tuule tugevat näpistust, kuid see polnud eriti edukas katse, kuna mu sõrmed olid tuimad ja mu huuled olid kahtlemata sinised.
Raskelt ohates alustasin jooksusammul liikumist, lootuses saada vähekegi sooja. Külm õhk ründas mu kopse ning kiiresti hakkas mu rind pingutusest valutama ning külg pistma. Mu hingamisteed tundusid jäisest õhust kibedad.
Tundsin alatasa kellegi silmi endal, kuid ignoreerisin seda. See oli lihtsalt paranoia, mis mul oli tekkinud peale Philiga peetud vestlust. Tunne, nagu iga hetk läbiks pussnuga mu rinda või kuul mu südant. Tunne, et iga hingetõmme jääb mu viimaseks. Tunne, et kõik ebareaalne on reaalsus ja kummitab sind sinu enda sees ja ümbruses.
Pigistasin tugevasti oma peos olevat paberitükki, sõnudes peas ikka ja jälle, et see kogu asi peaks parem aega väärt olema.
Laohoone parkimisplats oli kõledalt tühi. Vaikus oli mattev. Kartsin, et sellest jään kurdiks või kaotan oma pea. Vaatasin ringi, kõndides hoonele ligemale. Vaatasin skeptiliselt iga liikuvat varju, olnud selleks tuulest õõtsuv oksakene või minu enda äkiline samm.
Kuulsin laohoone sisemusest kraapivat heli, mis meenutas lõksus koera, kes üritab majast välja saada.
Kargasin kõrgele nõrkadesse kuukiirtesse, kui käsi mu õlal maandus. Ilma isikut tuvastamata lasin rusikad ja küünarnukid mängu. Valuoiged kostusid minu kätehoopidest tingitult ning varsti vaatasin hingeldades maas kössitavat kogu, kes ägises valudest.
„Tore ka sind näha,“ oigas kogu summutatult, kuid suutsin ta siiski tuvastada.
„Tristan?“ Kummardusin tema kohale, et vaadata kahjustust, mida ma kahjustada olin suutnud, kuid ta vaid viipas käega mind eemale. Ma ei osanud midagi öelda ning ütlesin ehmunult korrates: „Vabandust!“
YOU ARE READING
Monster (Eesti Keeles)
ParanormalÜtleksin, et Whitelane'i äärelinnast paremaks asi ei lähe... kuid siis ma valetaksin. Ma vihkan Whitelane'i südamest. Kõik, mis siin sünnib on nii etteaimatavalt üksluine ja tuim. Kõik, keda ma äärelinnas tean on kukupaid ning isegi sõnad 'põrgu' võ...
