Monster (Eesti Keeles)

Monster -22-

Hey!

Oh, kuidas mind häirib vähene postitamine! See tundub mulle kriminaalselt karistatavana! Pole üldse aus, kui palju hõlmab mu päeva 24st tunnist õppimine. Võtame näiteks teisipäeva... Ma lahkusin kell 7.45 hommikul kodust ja jõudsin tagasi 17.30 ning pidin siis lahendama kuue aine ülesanded, millest kaks olid kirjandid ja üks oli õppida inglise keele kontrolltööks, mis tänu "lahedatele" klassikaaslastele jäi ära. (Meil oli aulas loeng, mida oleme kuulnud sadu kordi, kuid nad tahtsid lükata edasi tööd ja said meile lisakodutöö. Lõbus? Mitte eriti -.-')

Igatahes ma vabandan viivituse eest ning loodan, et peatükk tuli parajalt pikk koolihulluse vahepeal kirjutava kirjaniku kohta =)

Loodan, et meeldib!

Maris P.

***

Vana käokell võttis mind vastu, kui ma poodi sisenesin. Krigisevad põrandalauad ja koorunud värviga seinad tekitasid minus ettevaatlikust, mis mind viimasel ajal on hellitanud. Jälgisin silmadega riiuleid, mida katsid huvitavad kujukesed: puust loomad ja klaaskuulid, pildiraamid ja kuulsate ehitiste ning monumentide väikesed mudelid.

See oli vana antiikne suveniiri pood äärelinna lääneosas. Selle omanik on vana mees, kes, erinevalt minu väidetele kõikide Whitelane’i elanike kohta, oli täiesti lõbus ja krutskeid täis inimene. Ta oli üks neist üliharuldastest inimest, kes soovisid Whitelane’ist pääseda, kuid ei saanud selleks kunagi võimalust.

Ta kolis aga võimalikult eraldatud äärelinna piirkonda, kus napakad inimesed ei saanud teda alati tülitada. Sedasi selgitas ta vähemalt oma sõnadega olukorda. Ta oli alati see isik, kes mind hädast välja aitas ning tema põnevad lood olid juba omaette põhjus, miks teda aeg-ajalt külastada. Tal oli oskus juttudesse lisada kohalikku rahvast ja neid pilgata. See oli naljakas ning tujutõstev.

Kuid mul ei olnud aega juttudeks. Mul oli põhjus siin olla ja mul oli vaja abi.

„Phil!“ hüüdsin valjult. „Oled sa siin?“

Kuulsin sahinat tagaruumist ning nägin teda – suur puhmakas habe eesotsas – uksest väljumas. „Heldene taevas!“ hõiskas ta. „Lydia, mu laps, ma pole sind terve sajand otsa näinud!“

Naeratasin vabandavalt. „Mul on olnud palju tegemist,“ selgitasin napilt, mitte midagi avaldamata.

„Räägi, tirtsuke, mis sind vana Phili juurde tõi?“ küsis ta, leti taga olevale toolile, nõjatudes küünarnukkidel ettepoole, näidates oma täiesti olemasolevat tähelepanu. „On mõni mure, millest sa tahad rääkida? Või tahad sa hoopis kuulda mõnda uut lugu?“

„Lugu oleks väga suurepärane, kuid mul ei ole palju aega,“ ütlesin talle vastuseks. „Kuid mul on vaja teada paari sõna tähendust.“ Ta noogutas ning ma kaapisin oma taskust välja paberitüki kahe sõnaga, lükates selle tema nina alla. Ta lükkas suured prillid omale ninale ning tõstis paberi oma silme ette.

Nägin tema silmades sädet. Ma ei oska määrata, kas see oli hea või halb, kuid ta oli kindlapeale teadlik, millest need sõnad olid.

„Nii?“ kergitasin küsivalt kulmu.

„Miks sa seda teada tahad?“ küsis ta pilku tõstmata ja see ajas mulle vaikselt hirmu naha vahele. Tema kehahoiak muutus kramplikumaks ja tema silmad tõmbusid pilukile, keskendunult jälgides kahte kritseldatud sõna paberijupil.

„Niisama,“ vastasin ükskõikselt.

„See on kuidagi seotud mõrvadega, eks ole?“ ütles ta oma silmi kergitades ja puurivalt minu omasid uurides. Ma pöörasin oma pilgu eemale ning ta sai oma vastuse. „Sa mängid väga ohtliku mängu, Lydia. See ei ole midagi, mida nii ükskõikselt võtta.“