Monster (Eesti Keeles)

Monster -3-

Hey!

Tänud, et te olete siiani lugenud! =) Superlahe ;) (Y)

Eelmistest väheke lühem, kuid siiski, peatükk olemas =)

Niiiiisiiiiis... :P Loodan, et meeldib =)

MarisP.

*****

"Mis teil arus oli?" karjatas ema esimese asjana, kui me uksest sisse astusime, rusikassesurutud käed puusadele asetatud. "Te oleksite võinud surma saada!"

"Tore teada, et ma olen kummitus," kommenteerisin vaikselt enda kõrval naeru tagasi hoidvale Sethile.

"Kas te mõtkesite natukenegi sellele, mis tagajärjed võivad teie kadumisel olla? Ma olin just politseisse helistamas!" vadistas ta edasi, heledad lokid õlgadel meeletult hüplemas.

"Mitte midagi ei juhtunud!" ütlesin tüdinult. "Mida sa teha kavatsed mulle pipragaasi ohutuseks kotti sokutada?"

"Täpselt seda ma homme esimese asjana teengi!" sõnas ta minu poole sõrme viibates. Pööritasin silmi ning kohendasin oma õlal seljakotti.

"Sa liialdad! Seal tänavatel pole midagi, mis seaks mind ohtu!"

"Mitte midagi, mis seaks sind ohtu?" kordas ema, uskumata minu sõnu. "Kas sa oled unustanud need isikud, kes on viimase kahe nädala jooksul kadunud? Kes neist arvas, et neil on varitsemas selja taga oht?"

Ma olin väsinud temaga vaidlemisest. "Ma ei ole nagu nemad! Ära võrdle mind nendega! Ma ei ole üks neist, kes vingub oma esimese suudluse puudumise pärast!"

"Esimese suudluse puudumine?" päris ema kohkudes. "Sa ütlesid, et sa said oma esimese suudluse mitu aastat tagasi!"

"Ma valetasin!" teatasin häbitult. "Tead sa, mis see on? Valetamine?"

Püüdsin Sethi pilgu enda kõrvalt, mis käskis mul peatada, kuid ma ei võtnud nõu kuulda. Ma olin vihane ja mu piir oli ületatud.

"Kuidas sa julged minuga sellist tooni kasutada?" hüsteeritses ta nüüd, silmadest rutakalt pisaraid pühkides. "Kuidas sa julged mulle valetada?"

"Sa rääkisid minuga suudlusest nagu mu elu oleneks sellele. Seetõttu ma valetasin. Ma ei taha oma esimest suudlust!" ütlesin käsi ristates. Ema suust kostus ahastav heli.

"Kuidas sa saad midagi sellist öelda?" ahhetas ta. "Kõik tüdrukud tahavad oma esimest suudlust!"

"Mina mitte! Vähemalt mitte enne, kui leian poisi, kes suudab mind teha pehmeks ja jalgadest nõrgaks. Ning see saab juhtuda, kui mõni poiss minu tähelepanu võidaks," vaidlesin vastu ning trampisin temast mööda, Seth kannul, et minna oma tuppa.

"Lydia Maine, sa oled koduarestis!" teatas ema, lootes panna end maksma, kuid see oli minu kõrvus vaid hirmunud piiksatus.

"Kuid ma tahtsin homme minna kleite ostma," manasin süütu näo pähe, mis pani ema üllatunud näo särama. Seth, kes oli vahepeal minust möda kõndinud, pidi peaaegu trepist alla kukkuma, kuna ta hakkas naerma, teeseldes köhimist.

"Tõesti?" küsis ema lootusrikkalt.

Turtsatasin mõrudalt: "Mitte ealeski!"

Jooksin Sethiga ülemisele korrusele ning lukustasime end minu magamistuppa, kus me mõlemad pahvatasime naerma. "Kas sa..." naersin ma ähkides. "Kas sa nägid ta nägu?"

"See oli nii lootust täis, et see ei ole isegi naljakas," ütles ta ning me jäime kolmeks sekundiks vait, kuid purskasime siis veel suurema hooga.