Monster (Eesti Keeles)

Monster -13-

Hey!

Jälle uus! Mul pole vist vaja midagi praegu lisada... :D

Loodan, et meeldib!

Maris P.

***

Kui ma olen oma elus surmkindlalt millegi vihkamist väitma pidanud, valiksin ma selleks iludusvõistluste taga olevad perfektsete juuste ja pärlist hammastega feministid, kes ei tea raasugi jalgpallist ega mustast käsitööst, mida mehed neile ette-taha ära teevad. Nüüd juhtute te küsima, mis mul nendega järsku probleemseks on saanud.

Las ma räägin teile ühe loo.

Elas kord tüdruk, kes kandis nime Lydia Maine, kelle ema kuulus feministide hulka, kuid ta ise polnud üldse tema moodi. Ta müttas mudas ja otsis taga vihmausse. Ühel oktoobrikuu nädalavahetusel tekkis emal mõte see tütar registreerida iludusvõistlusele, kus on viisakus ja meik ja austus kaunite žestidega. Ning Lydia seisis nüüd miljoni dollari vääriliste naeratustega preilide keskel, õlad longus ja tülgastunud pilk näol. Aga ennäe imet - see ebaõnnelik tüdruk olin mina.

Mitte ainult ei olnud iludusvõistlus mõeldud kleitides ringi kõndivatele neidudele, kuid seda oli kutsutud vaatama kogu Whitelane'i rahvas ning loomulikult olid absoluutselt kõik kohal.

Sõin Sethi poolt sisse sokutatud kanakoiba. Ma ei tahtnud seal olla ning esimeses voorus diskvalifitseerimine oli kergeim viis sealt kiiresti pääseda. Ma vajasin kuute häält, et edasi pääseda ning mu perekond andis kokku vaid viis. Kui teistele vastikustunnet tekitada, ei taha keegi häält anda ja ma olen siit vabaduses.

Hõõrusin oma sõrmi läbi juuste andes endale metslase välimust. See etteaste saab olema naljakas, mõtlesin muiates.

"Järgmine osaleja on preili Lydia Maine!" teadvustas Edward Simons, meie rahvamaja juhataja, erksalt.

Pistsin kanakondi oma hammaste vahele ning astusin kardinate tagant välja. Rahvas ahhetas ja ohhetas. Koperdasin meelega sädelevvalgetes kontsades, mis mul jalas olid. Mitte, et teeselda oli vaja. Ma kõndisin niisamagi nagu ma poleks enamus oma elust kõndinud ja tegin nüüd esimesi samme.

Mälusin ja matsutasin, lehvitades hullumeelselt rahvale. Nägin, kuidas Seth oma istmelt kukkus ja jalgadega vehkis, naerust kõveras.

Sügasin laisalt oma kõhtu. Närisin oma küünt ja leiutasin uusi poose, mida iludusvõistlusel oli väga kohatu kasutada.

Kummardasin oma vapustava etteaste lõpus kniksu tehes ja käitudes daamilikult, mida minult oli oodatud. "Daamid ja härrad, Lydia Maine!" teatas Edward kogelevalt. Ma suutsin taaskord üllatada. Rahvas ei plaksutanud nagu teiste osalejate puhul. Ma suutsin isegi rohutirtse taustale kujutleda. Bingo!

Astusin lavalt komberdades minema ja kõndisin tualettruumi, kus ma end peaaegu uputasin vee sisse, et endalt kogu rasv eemaldada. Vesi ei aidanud aga igaveseks hävitatud kleidil. Oh, küll on maagiline päev!

Jätsin kleidi selga ning liitusin teiste osalejatega, kes mind jahmult vaatasid. Naeratasin armsalt ning vaatasin, kuidas üksteise järel kõik laval käisid ning kiirgavalt tagasi tulid. Pööritasin silmi ja ootasin kannatamatult, et minema pääseda.

Lõpuks kutsuti meid lavale tagasi , edasipääsenud teatavaks teha. Mina oma mossis näo ja rikutud välimusega torkasin eriliselt silma. Mind ei häirinud see, kuna ma teadsin, et ma olen peale seda lahkumas.

"Ning jätkavad järgmises voorus kümme õnneliku neidu," teatas Edward mikrofoni sisse.

"Susan Troy, Pamela Jones, Marnie Sean," loendas ta aeglaselt, kütta pinget, kuid mind ärritas, et pidin seal veelgi kauem nendes saatana vormitud kingades seisma. "Paula Texas ja viimasena Lydia Maine!"