Monster (Eesti Keeles)

Monster -14-

Heia!! =)

Ma jätsin külaliste tõttu mõnepäevase pausi sisse, kuna arvutisoleku aega varastati mult väga rohkesti. Nüüd on aga uus osa siin. Vabandan, et see pole eriti pikk ega ka eriti hea! Aga...

Loodan, et teile meeldib!

Maris P.

***

Kohe, kui jalgadesse tunde tagasi sain, pistsin jooksu. Tundsin, kuidas mu jalad olid raskusega alla surutud ja ma leidsin jooksmise raske ülesandena, kuid ma sundisin end jätkama ja tõukasin tagumise ukse tungiva jõuga lahti.

„Kõigist hetkedest, mil minu jäljed üles otsida,“ ahmisin õhku iseendaga sosinal rääkides, „otsustas ta teha seda nüüd, kui ma olin laval barbinukkude pidupäeval.“

„Lydia!“ karjus keegi mu selja taga, kuid ei võtnud endale aega, et tähelepanu pöörata. Mul oli vaja eemale saada ja kellelgi polnud õigust mind takistada. Oktoobrikuu külm oli loonud õhkõrna härmatise tuhmunud rohelisele murule ning tuul keerutas õhus kuldkollaseid kaselehti.

Mu jalad mütsatasid asfalteeritud pargirajal. „Pagan, jää seisma!“ Kellegi soe käsi haaras mu õlavarrest ning tõmbas mind seisatama. „Sa oled kiirem, kui kuulujutud väidavad.“

Keerasin kannapealt ringi. „Oh, vapustav! See oled sina,“ pööritasin kurjalt silmi.

„Kas ma olen järsku mittetahetud isikuks muutunud?“

„Sa oled alati olnud mittetahetud.“

Ta ohkas: „Lydia, mis toimub?“

Vaatasin talle otsa, nagu ta oleks täiesti aru kaotanud, selle ära visanud ning otsis nüüd tühjast koljust midagi, mida ta oleks pidanud mõistma. Mu sõrmed tõmbusid aeglaselt rusikasse. „Mis toimub?“ küsisin aeglasel, ähvardaval toonil, astudes sammu tema poole. Ta astus selle võrra tagasi, otsekui oleks ta mind kartnud. „Sa lihtsalt kadusid, see toimub!“

„Mis mõttes kadusin?“ küsis ta hämmeldunult. „Ma olen alati siin olnud.“

„Kauguses,“ purskasin välja. „Kas sa üldse tead, mida ma olen pidanud läbima? Ma näen teda kõikjal. Ta jälgib mind nagu kiskja oma saaki. Ma ei saa öösiti magada, kuna tema näota kogu jälitab mind, mõnitab. Ma jooksen, kuid ta püüab mind kinni ja siis...“

Ma peatasin end, hingamine täiesti värisev.

„Ja siis mida, Lydia?“ nõudis ta, et ma jätkaksin.

„Ma suren. Iga kord suren,“ vastasin talle. „Tead, mis on eriti hirmuäratav? See, et mu keha valutab igal korral täpipealt samas kohas, kus tema hoobid mind tabasid.“

„Lydia, ma...“ alustas ta vaikselt, kõndides tagasi minu juurde ja asetas oma käe minu õlale, kuid ma raputasin selle maha. Kogu hirm oli mu kehast kadunud. Mu nägu oli vaid kivistunud mask.

„Ma ei taha teada,“ ütlesin ja keerasin minekule. Tagasi tuldud teed pidi.

„Lydia, ma ei tahtnud jätta sind sellega üksi tegelema, kuid isegi, kui sa mind ei näinud, ma olin alati sinu kõrval,“ ütles ta minu järel käies.

„Ära ürita end välja vabandada!“ sisistasin pahameelselt.

„Ma ei üritagi!“ Miski tema hääles pani mind peatuma. Ma ei keeranud ringi, ma ootasin vaid, et ta jätkaks. „Mul tekkis väike isiklik probleem, mida ma pidin korda ajama.“

„Ja see tähendab, et ma ei võinud kaks nädalat kuulda üht ’tere’?“ küsisin ma.

„Lydia, palun vabandust!“ sõnas ta ning pisikesed kivid tema jalge all krudisesid, kuna ta alustas taas liikumist. „Lihtsalt...“