Monster (Eesti Keeles)

Monster -25-

Hey-hey!

Loodan, et te vahel pole mind unustanud! =)

Mul on olnud pikad ja rasked ja JUBEDAD paar viimast nädalat! Aga nüüd on vaheaeg ja uus osa on LÕPUKS siin ja ma loodan, et teile meeldib! =)

Smile and Hugs,

Maris P.

***

Istusin oma laual, silmad suletud ja jalad üle ääre elutult kõlkumas. Ma ootasin. Ta oli tulekul ja mina olin seal tema vastuvõtjaks. Ning mitte õnnelikuks vastuvõtjaks.

Mu silmad püsisid aknast sisse kiirgaval kuul, mis pooliku ringina taeva pimeduses hõljus. Taevas oli selginenud ning lumesadu oli pikemat aega juba kadunud. Tuul ulgus siiski ja valjemini kui varem. Kõrge tamme oksad kriipisid vaikselt vastu katuseplaate ning segasid mu mõtlemist.

Hüppasin laualt maha ning jälgisin numbreid oma elektroonilisel kellal, mis teatasid, et kell on saamas iga minut neli. Kõndisin paljajalu üle pehme vaiba, mis mu põrandat kattis ning lähenesin oma voodile, potsatades end sellele väsinult. Ma ei suutnud uinuda, aga tundsin selle vajalikkust. Mu pilk, mis oli täielikult harjunud pimedusega, rändas mu toas. Seinakella seieri liikumine tekitas häirivat tiksuvat heli, mida ma varem olin mõtetest kurnatult ignoreerinud.

Kuulsin oma toaukse taga hiirvaikset kriuksatust ning hüppasin oma voodis istukile. Mu silmad tõmbusid pilukile ning ma jäin hinge kinni hoides ootama.

Ning siis mu uks avanes.

Kellegi kogu astus sisse ning liikus hiilival sammul mu laua poole, kus olin paigutanud kõik oma uuritud materjalid ja faktid, mida olin avastanud. Tõusin püsti ning väga vaikselt astusin ma ukse juurde. Ilma mingisuguse hoiatusega panin ma tule põlema ning vaatasin, kuidas ehmunud kogu ringi keeras. Mu vend.

"Kas sa otsid midagi?" küsisin mürgisemalt, kui olin tahtnud.

"Lydia, miks sa üleval oled?" puterdas ta oma sõnade üle.

"Küsib see, kes mu tuppa kella neljast öösel hiilib," nähvasin. "Kas sa otsid midagi?" kordasin end ja jäin tema otsa pingsalt vaatama. Ta ei vastanud sõnagi. Tema silmad hüplesid toas ringi, kuid ei peatunud minul. "Ma ei oleks eales oodanud, et mu lihane vend minu vastu keeraks. Ma olin viimase sekundini kindel, et on toimunud eksitus ja seal laohoones ei olnud sina. Kahjuks pidin pettuma."

"Lydia, ma --" alustas ta, kuid ma kergitasin tema vaigistamiseks oma käe.

"Ära isegi proovi," ütlesin väriseval toonil. Ma olin oma vennas pettunud ja ma kartsin, et kui ma temaga ühes ruumis edasi jätkan, murdun ma täielikult. "Sa pole see, kes minu kõrval seisis ja mulle kõike rääkis. Sa pole enam see vend, kellega ma koos üles kasvasin."

"Mul pole valikut!" sisistas ta enne, kui ma sain võimaluse edasi vadistada.

"Sul on alati valik!" nähvasin. "Kas sa arvad, et ma ei kuulnud, kuidas sa lihtsalt sulasid, kui see eit sind seal keelitas? Ma pole loll!"

"Sa ei saa aru."

"Ma saan täiuslikult aru." Mu kurk kuivas, kuid ma järgmised sõnad ütlesin. "Ma arvasin, et sa ei jäta võitlust. Ma arvasin, et sa ei tule minu selja tagant varastama. Ma arvasin, et sa oled võimeline mind usaldama!"

"Ma usaldan sind, Lydia!" ütles ta valjult. "Kas sa arvad, et see on vabatahtlik valetamine? Kas sa arvad, et ma tahan sellega seotud olla? Kas sa tõesti arvad, et ma tahan iga päev hirmunult oma seljatagust jälgida, kuna ma tean, et varjuvõitlejad on mul kannul? Ei, ma ei taha seda! Sellepärast ma sind sellest eemal hoiangi! Kuna ma ei taha, et sina sellesse sekkuksid!"