Monster (Eesti Keeles)

Monster -35-

hey! Uus peatükk on nüüd saadaval. Lõpuks... Vabandan ootuse pärast, aga kool hoiab päris palju mu ajast enda valduses. Loodan, et saan järgmised (VIIMASED!!!) 2 peatükki varsti postitatud ja otsa saabki see lugu.

With the heart of a child,

Maris P.

***

  Vahused lained loksusid vastu kivist kallast. Peale valjude raevunud lainete hääle eksisteeris vaid tühjus. Peas valitses lage maa, pilk oli kauge ja sõrmed valged kui lubi. Hommikune päikesetõusu kuma seisis õrna uduseina varjus. Kuu polnud veel horisondi taha vajunud ja tumesinise mere tõmme oli lummav. Maailm on minu jaoks kaotanud eksistentsi. Tänavad, mis mu selja taga viibivad, on inimtühjad, ei ühtki autot, ei ühtki jalgratturit. Ainult kõnelevad varesed ning ulguv tuul. Oleksin võinud sellesse momenti eksida. Kaotada oma tee. Unustada ümberpööramine. Põgeneda hetke lummavasse haardesse.

Kuid see võimalus oli välistatud...

Sulgesin silmad, sirutades käed laialt oma külgedel välja. Hingasin sügavalt. Tuul mängis mu juustega, poetas suudlusi mu kahvatuvalgele nahale. Laps minus tõusis pinnale. Tundsin end peale kuid taas siiralt naeratamas. Ning siis oli see hetk läinud.

"Me peame lahkuma," sosistas ta mu kõrva, asetades oma käed mu pihale ning lõua mu õlale. Kumbki meist ei teinud seda esimest sammu lahkumiseks, "kuid see hetk on üle pika aja esimene, mil ma ei tunne end vangistatult. Esimene kord pika aja jooksul tunnen end tõeliselt iseendana."

Noogutasin vaikselt: "Tean, mida sa selle all mõtled."

Ta hingas sügavalt sisse ning siis taas välja. Külmavärinad jooksid mu selga mööda üles ja alla, mil soojus mu kehas laiali valgus. Üksteise vastandid, mis töötasid ideaalses tasakaalus. Täpselt nagu mina ja Tristan. Ohkasin.

"Mis su peas ringi käib?" küsis ta, pead minu suunas kallutades. Hoidsin oma silmi horisondil, et mitte näidata, kuidas mu põsed õhetasid. Mu jalad muutusid tarretiseks, kui ta oma ninaga hellalt mu kaela silitas. Kujutasin lausa tema enesekindlat muiet ette, kuigi ei näinud seda.

"Sina. Mina," ütlesin. "Meie."

 "Hea või halb?"

Muigasin nõrgalt ja vastasin: "Hea." Vaatasin, kuidas lained raevukalt taeva poole hüppasid ja mu jalgu märjaks tegid. "Keeruline. Pöörane. Peadpööritav karussell, mis ei paista peatuvat," otsustasin lisada, kõik rinnalt ära. "Segane. Peas vali, räuskav ja tuimestav tunne, mis rinnus torme loob. Aga ma ei muudaks seda. See mulle meie juures meeldibki: kaos."

Tristan naeratas, huuled vastu mu kaela. Tere, liblikad! "Millal sa nii poeetiliseks muutusid?" Ma naersin selle peale. See polnud sugugi halb küsimus. Keerasin enda pea tema suunas. Tema silmad olid veelgi erksamad, kui ma mäletasin, kuid neis helkles midagi, mida oli raske mõista.

"Ma igatsesin sind," sosistas ta. Ainult tänu meie lähedusele sai aru, et ta nihkus mõnitava kiirusega lähemale. "Kartsin sinu pärast meeletult." Tema silmad vilksatasid mu huultele, kuid need pöördusid kohe tagasi. "Palun, ära keela mulle seda." Tema hääl oli vaevu kuuldav - ehk oli see minu südame tugev tagumine ja õhupuudus - kuid ma mõistsin, mida ta mõtles. Aeglaselt ja hellalt asetas ta oma huuled minu omadele, otsekui hirmul, et ma murdun nagu portselannukk. Otsekui kartes, et ma kaon jälle.

Keerasin end tema käte vahel ümber. Sidusin oma käed tema kaela taga omavahel. Ta tõmbas mind lähemale, käed ümber minu liueldes. Tundsin end üle pika aja sajaprotsendiliselt terviklikuna. Tristan Hale, sa suutsid mind sisse mässida enda malemängu, mõtlesin kahetsuseraasutagi.