Monster (Eesti Keeles)

Monster -17-

Hey!

Tänud kogu toetuse eest (jälle!)! :D

Pühendus kasutajale @LikeThatGirl-, kuna tema oli Monsteril kommentaar #100 ja temaga tekivad huvitavad hilisöised, või peaksin ütlema varahommikused, kommentaarivestlused =)

Nii... loodan, et te naudite uut osa =)

Üks  terviklik vabadust täis päev veel, võtke sellest kõik, mida võtta annab,

Maris P.

***

„Ma ei suuda uskuda, et sa mind nõusse rääkisid,“ sisistas mu kaitsja vaikselt, mind jälitades. „Me jääme vahele ning saame vanglakaristuse! Nad võivad isegi arvata, et meie oleme kogu fiasko taga!“

Vaatasin teda teravalt ja ütlesin: „Sa väike beebi! Lõpeta see virin ja las ma ajan ise asja korda, kui sul piss püksis on.“

„Lydia, see on vale nii mitmel tasandil!“ sosistas ta ringi vaadates. Ma teadsin, et kutt on möku, kuid sellist mökutamist ei oodanud ma temalt. Oleks see olnud Kyle Sean – kooli kuldne poiss, kes oli sama haletsusväärne kui iga teine meie kooli õpilane – poleks see nii õnnetu vaatepilt olnud.

„Mine koju ja nuta oma emale!“

„Miks sa seda teed?“ küsis ta.

„Kui ma ei saa vastuseid sinult ja politsei ei suuda oma ülesandeid korralikult toimetatud, peab ohjad enda kätte võtma ja saama kõik vastamata küsimused vastatud,“ kehitasin õlgu. „Nüüd ole natuke tasa, me peame kõige pealt sisse saama!“

„Uskumatu!“ viskas ta käed ärritusest õhku. „Kuidas ma sain sellega nõusse jääda? See on täiesti seadusevastane!“

„Oh, jätta see inin!“ vaigistasin ta, vinnates end mööda seina ülespoole. „Praegu oleks väga hea aeg olla džentelmen.“

Esmakordselt võttis ta mind kuulda ja tuli mulle appi, kuid ta pomises ikka veel paljutki endale nina alla. Otsustasin paremaks tema ignoreerimise. Piilusin läbi üliväikese aknaprao sisse ning kissitasin silmi, et pimeduses näha. Tolmukihti arvestades, poleks päevavalguseski ülesanne kergeks osutunud.

Nägin ähmaseid musti kujusid õhus rippumas ja laudu siin ja seal ruumis asetsemas. Määrasin kiiresti kindlaks ukse asukoha. See oli ruumi kauges vasakus nurgas ja selle kõrval vilkus pisike punane tuluke. Alarm.

Teadsin, et mingisugune tehnoloogia neid siin ikkagi valvel on. Arvatavasti kõige nõrgem leidaval, kuna Whitelane pole eriti tuntud oma kõrgkvaliteetse turvasüsteemi poolest. Toetasin vastu akent ja kiunatasin ehmunult, kui ma läbi kukkusin.

Põrand tervitas mind külmalt ja ma ei suutnud valuoiet tagasi hoida. Jälk lehk valgus mu ninna ja ma tõmbasin oma särgi üle nina, ahmides võimalikult suurel määral sisse hingamisväärilist hapniku.

„Lydia? On sinuga kõik korras?“ hüüdis kaitsja poolsosinal. Hõõrusin oma hella tagumikku ja hüüdsin vastu:

„Kõik on sama kombes nagu mutantide laboris!“

„Tõlgendust, palun!“ puhkis ta, kui end aknast läbi libistas ja kaslaslikult hästi maandus, „kuna ma ei mõista, mida see tähendas.“

„Ma ei suuda endalegi selgeks teha, mida ma räägin, kuidas ma seda sulle selgitama peaksin?“

„Mida sa täpselt otsid?“ küsis ta nina kinni pigistades. „Ma tahaksin teada spetsiifilist infot selle kohta, mida me üldse vajame.“

„Politsei pole detailselt vaadanud, mis neid ohvreid ühendab,“ ütlesin lühidalt ning tema nägu nähes lisasin. „Seth avastas silmade sarnasuse ja mina kavatsen avastada mõrvade põhjuse. Saavutan ikka rohkem, kui mõistuseta politseinikud.“