Monster (Eesti Keeles)

Monster -19-

Heia!

See laupäev on mul teorohke! Ma olen juba: Käinud näiteringi demonstratsioonesinemisel, kui seda saab sedasi nimetada, postitanud uue peatüki Paralleelsele Muinasjutule, teinud ära esmaspäevaks kodused tööd (Mis mul viga on? o.O), olen alguse teinud ülesandega, mida ma oleksin juba üle nädala tagasi pidanud alustama, ja lõpetanud uue peatüki Monsterile!

Wow! Ja teadmiseks -  seal on veel pikk nimekiri, mida ma pole veel nimetanud, aga ma ei hakka teid väsitama :P Kellele ikka läheb korda, milline mu elu on? :D

Loodan, et teile meeldib!

Maris P.

***

„Pagan võtaks, võta kiirust maha!“ karjusin sörkides Tristanil järel, kuid ta oli oma kiirkõnniga palju kiirem minust. Ta oli kohe klassist välja tuisanud, kui ma talle teada andsin, et ma olen teadlik, kes ta on. Mulle ei läinud tund tol hetkel kordagi. Ma lihtsalt jooksin talle järgi ning karjusin tema nime, mille peale ta reageeris vaid kiiremini kõndides. „Tristan Hale, jää kohe seisma!“

Selle räuskava karje peale ta peatus ja pööras kanna pealt ringi. Ma ei oodanud, et ta mind kuulda võtab, mistõttu ma ei suutnud saada pidurdama ning jooksin põntsuga vastu tema rinda.

„Mida!?“ sisistas ta läbi hammaste, silmad pilukil nagu ründevalmis maol. „Mida sa tahad, Lydia?“

Hüppasin tagasi tema ilustamata karmuse peale, mis tema hääles väljendus. Neelatasin ja vaatasin teda ehmunult, kuid avasin siis suu, et katsetada millegi ütlemist, kuid ausalt ei olnud mul aimugi, mida talle öelda. Ma polnud läbi mõelnud, miks ma teda üldse jälitasin. See oli täielik instinktlik käitumine.

Kui mu suu keeldus koostööst mu ajuga, raputas ta pead ja keeras mulle selja. See tõmbas mu tähelepanu ning ma hüppasin kohe tegevusse. Ma haarasin kindlalt tema õlavarrest ning vaatasin teda vihaselt. „Mis sul, kurat võtaks, viga on!“ surusin läbi hammaste. „Miks sa lihtsalt põgened kõige eest?“

„Mis on minul viga?“ küsis ta süngelt, pannes mu naha kibelema ja elektrilist voolu mu selga läbima. „Miks sind peaks huvitama? Sa keeraksid ise kohe teise külje, kui su elus juhtub midagi, millega sa ei oska toime tulla. Ja sa süüdistad mind praegu põgenemises? Kas see pole vähe silmakirjalik?“

„Millest sa räägid?“ küsisin kortsutõmbunud kulmudega, kätega veidraid, ja üleliigseid, žeste tehes. Ma ei mõistnud, mis temasse on läinud ega ka seda, millest ta rääkis.

„Ma räägin sellest, mis juhtus iludusvõistluse päeval!“ urises ta. „Ma olen üritanud käituda, nagu seda poleks olnudki, kuid see pole võimalik! Sinu teadmatus minu isiksusest andis mulle suuremat võimalust seda kiuslevat tunnet varjata, kuid nüüd pole mul enam sedagi!“

Vaatasin üllatunult, kui ta mulle seda kõike vihaselt ette vuristas. Tema probleem oli suudluses?

„Mul pole enam midagi, mis hoiaks mind kaine mõistuse juures, kuna ausalt öeldes, sa ajad mu täiesti hulluks ja ma ei—“

Tema sõnad haihtusid. Ma sulgesin silmad, et mitte näha üllatunud, segaduses ja ehmunud pilku tema silmis, mil ta üritas minu tegevusi oma peas registreerida. Mu keha oli üpris kramplik ja paigal nagu kivikuju, kuid mu sisemus lausa põles. Mu aju karjus mulle, et ma põgeneksin, kuid mu süda käskis mul isegi lähemale minna.

Mu süda ihaldas teha rohkemat, kui ma juba tegin. See tahtis rohkemat kui tühipaljast huulte kokkupuudet, millega ma südant toitsin. Millega mu pulss tõusis ja mu käed higiseks tõmbusid. Olin kindel, et ta teadis minu värisemisest, kui hirmul ma tol hetkel olin. Hakkasin just häbistatult eemale tõmbuma, kuid tema käed libisesid minu piha ümber ning tõmbasid mu vastu tema rinda, hoides mind oma koha peal.