Monster (Eesti Keeles)

Monster -1-

"Samantha Willows leiti täna hommikul vigastuse jäljetagi Precteri ja Reveli tänavana nurgal surnuna. Pole kahtlustki, kes selle kõige taga on, kuna me pole enam võõrad selle fiaskoga, mida see isik meie rahulikus äärelinnas korraldab," rääkis uudisteankur tõsiselt televiisori ekraani otseülekandes, tema selja taga askeldamas politseinikud ja uurijad. Nende kõrval vaatasid asjaliku näoga ka arstid, kuid oli juba teada, et ka nemad olid täiesti nullis oma tarkusega.

Haarasin köögilaualt puldi ning lülitasin välja televiisori, mille igal kanalil leidus sama uudis: mõrvatud isik, ettearvamatu mõrvar ning jäljevaba, tupikusse jooksnud juurdlus. Ausalt öeldes polnud seda juurdlust alustatudki piisavalt, et see juba tupikusse joosta oleks saanud, kuid kõik, et olla paremas valguses. Milline politseinik ikka tahab kuulda, kuidas nad oma töös häbiväärselt halvasti hakkama saavad?

Pealegi see isik oli verejanuline tapamasin, kellest teadsid kõik, kuid keda ei teadnud keegi. Ta oli siluett varje, mida polnud võimalik puudutada. Ta oli viimane asi, mida sa nägid, enne surma suudlust, mis jäise külmusega tervitas. Kuid mõrv... oli juhuslik, juhisteta ja võimatu lahendada. Ta oli koletis, kes ei vajanud põhjust. Ta vajas surma...

Mälusin aeglaselt oma singivõileiba, pilk suunatud aknast välja. Tänavat ääristavad puud õõtsusid karge tuule käes, päike kiirgas eresinises taevast, valgete pilvetuttide vahelt, vastu ja sellegi poolest olid tänavad kõledust tekitavalt tühjad.

"Kuulsid uudiseid?" kostus ukseavast, kuhu ma oma tähelepanu pöörasin. Seal seisis Seth, mu vend ja ainus isik, kes mind tõeliselt mõistis. Ta oli ainus, kes sai aru, miks ma mingit kindlat moodi olen.

"Kuidas ma ei saanud? Kõik kohad on seda täis! Raadio, internet, ajalehed, televiisor. Jah, ma mõistan, et kellegi surm on jube ja kohutav, kuid kas nad peavad elu nii masendavaks tegema?" lasin oma mõtted valla.

"Lydia, selles äärelinnas näed sa vaevu kunagi midagi, millest rääkida, kui sa muidugi ei loe vanaproua Ralstoni kassi iganädalast puu otsast allasaamist millekski vaatamis vääriliseks. Kõik puhuvad sellest teemast suure mulli kokku, kuna viimane kuritegevus selles kohas oli aastal 1927. Ning see oli vaid toidupoest saiaga jooksu panemine,"

"Jah, kuritegevus siin äärelinnas on täielik kaos," ütlesin kuiva irooniaga. "Ka õpilased! Kas on siis nii keeruline ühel korral spikerdada ja peale tunde jääda? Ega siin nagunii pole midagi paremat teha."

Sethi suust kostus turtsatus ja tema silmades oli näha, kui lõbustatud ta oli: "Mis järgmiseks? Laenamine ilma loata?"

"Kasvõi! Ikka rohkem mustrit sellesse värvitusse linna," ütlesin silmapööritusega. "Täiesti jube, kui suur ajukahjustus on neil lastel. Kas nende ajustid pestakse iga nädalavahetus?"

"Mind ei paneks see enam imestamagi. Ma olen lihtsalt õnnelik, et ma pean seda väheke alla aasta kannatama. Siis ma lähen ülikooli ja ma ei kavatsegi siia tagasi tulla," teatas Seth. "Või siis ainult juhul, kui tulen külastama ja nendest tulevad väga lühikesed külaskäigud."

"Sul veab! Sa saad siit pärapõrgust minema! Mina pean siin veel kolm aastat kükitama, enne kui siit põgeneda saan," tujutsesin, ampsates oma võileiva viimase alles jäänud osa ning mälusin seda väheke ärritunult. "Oled sa juba mõelnud, kuhu sa tahad minna?"

"Mitte kindlalt, kuid ma tean, et võimalikult kaugele siit. Ja kui mitte kaugele, siis võimalikult vastandisse. Näiteks New York või midagi sellist."

"Mõistan sind täielikult," ütlesin ohkega. "Tahan ise sama."

Koputus meie esiuksel peatas edasise vestluse ning ma jalgu järel lohistades läksin seda avama. Ukse taga seisid kaks vormiriietuses politseiniku. "Kas ma saan teid kuidagi aidata?" küsisin neilt, kuna ei olnud oodanud külaskäiku. Kas keegi meie pereliikmetest midagi teinud?