Monster (Eesti Keeles)

Monster -16-

Hei!

Esiteks - ma armastan teid, armsad lugejad, teie toetus on mulle tervet maailma väärt! Ma ei oleks paar kuud tagasi isegi kujutlenud, et mul selline saavutus tekkida võiks. Teie hääled ja kommentaarid on tõsiselt südantsoojendavad =) Südamlikud tänusõnad teile <3

Teiseks - Mu postitused võivad nüüd kahel põhjusel harvemaks muutuda

1) Kool on juba ukse peale koputanud

2) Mu sugulane kolib minu juurde ja talle meeldib väga mind sundida väljas käima temaga (Ma olen väga kodune inimene) ja võivad tekkida mitmed lahkhelid kogu perega. 

Kolmandaks - Tänu teile, on Monster juba 2 nädalat järjest püsinud parima saja sees What's Hot List'is. See on vapustav ja ma ei suuda teid piisavalt tänada, seetõttu on esimene ja kolmas punkt peaaegu samad =) Mis teha, te olete mulle ülikallid =)

Ma üritan postitada palju saan, kuid ma ei anna lubadusi. Nädalavahetustel üritan ikka võimalikult palju postitada ja ma loodan seda ka argipäeval teha. Vaatab ja näeb, kuidas läheb ;)

Igatahes on mul taas aeg soovida teile meeldivat lugemiselamust =)

Viimased hetked augustisära,

Maris P.

***

Ma ei suuda ette kujutada, kuidas tema mõtted töötasid. Ma ei mõistnud, kuidas tema sõnad kõnelesid minu südamega. Ma ei söandanud pakkuda, mida tema silmad mulle pajataksid. Nad olid mu sinisilmse tüdrukutirtsu ära petnud. Lükanud noa sügavale ning seda tera keeranud, valmistades mu vaevleva viletsuse.

Pimedus ei tundunud enam hirmuäratavana, nagu väikesele lapsele, kes kardab varje, käsi voodi all ja kolle kapis. Valgus polnud erk, vaid tuhmunud. Kõik värviline oli nüüd tahmane hall. Ma nägin kõikjal vaid tundmatut nägu ja varitsevat ohtu, mille kaval jalg minust neli sammu eespool sammus.

Varahommikul oli avastatud uus surnukeha. Seekord ma isegi teadsin teda. Susan Troy. Mu klassiõde ja hiljutise iludusvõistluse võitjaks osutunud blondipäine neid, kelle erksinised silmad läbistasid sind juba teisest koridori otsast. Tema pärlirea moodustavad hambad olid alati kõigile erksalt avaldatud nagu muuseuminäituse eksponaat.

Jälgisin tuimalt, kuidas politseinikud kollase lindiga ümbritsetud tänavanurgal sahmerdasid, lootes lõpuks midagi avastada. Nende liikumine oli täpselt samasugune eelmise korraga, kui surmatud isik oli Samantha Willows. Nende näitemäng oli läbinähtav kõigile, kes oskasid kasutada oma aju, mille töö oli mõtlemine. Whitelane’is tuntakse neist meeletult puudust.

Puhusin auru oma kohvilt ning hingasin rikast aroomi endasse, hoides kruusi enda käte vahel hellas haardes. Mu keha kattis suur pruun kampsun, mille kohta ema juba terve hirmunud loengu maha pidas. Tema standardite kohaselt on see minu kõige kohutavam riideese. Ma tundsin täna aga vajadust kanda midagi ekstreemselt mugavat ning hiiglasele kuuluv kampsun oli minu kõige õigem valikuvariant. See oli esimene kord, kui ma olin veetnud aega kapi ees, otsides seda ideaalset eset, mida kanda.

Ma polnud oma hommikusööki isegi puudutanud. Mul polnud isu. Mind teades oli see väga ebaharilik ning Seth ei jätnud seda märkamata.

„Lydia, mis lahti?“ küsis ta. „Sa pole isegi puutunud oma sööki.“

„Ma pole lihtsalt näljane,“ maigutasin ma kohvi rüübates. Pilk, millega ta mind vaatas oli tõsine ja hoidis endas sadu peidetud emotsioone, mida ma ei suutnud nimetadagi.