Monster (Eesti Keeles)

Monster -5-

Seisin keset oma tuba, kuna ei suutnud taas magama jääda vihma raevuka pekselemise tõttu. Oksad mu akna taga rapsisid seda tuulega. Mu poolsuletud silmad vahtisid pimedat seina. Ma ei tea, miks ma ei saanud seda istudes teha. Ma ei mõistnud, miks ma seda üldse vahtisin, kuid see oli palju parem, kui viselda voodis, teades, et ma ei jää magama.

Ma olin juba pikemat aega tundnud kellegi silmi endal, kuid aknast välja vaatamine ei olnud tulemusi andnud, et tõestada kellegi sealolekut. Siiski vaatasin taas ja seekord suutsin silmanurgast näha peitu pugevat kogu. Mu silmad tõmbusid keskendvalt kokku ning ma pingutasin, et rohkem näha. Tõmbasin oma toolileenilt jaki, tõmmates selle endale peale.

Kõndisin aknani ja libistasin selle kiiresti ja võimalikult hääletult lahti. Nägin kogu juba veerenni toru mööda alla ronimas ning jooksin kiiruga järgi, jättes oma akna pärani. Mul oli üksainus võimalus tema tabamiseks ja ma ei kavatsenud sellest lahti öelda.

Ma ei osanud ausalt öelda, kes mind jälgis. Mõrvar? Kuradima hea rusikahoobiga kutt? Need olid mu peamised pakkumised, kuna ülejäänud Whitelane'i elanikud olid väikesed argpüksid, kellel saba oli kakskümmend neli seitse jalge vahel.

Jooksin vaikselt üle katuse ja libistasin end raskusteta alla torust, mille kõik nõksud olin ma õppinud selgeks sadade väljahiilimisega.

Selleks ajaks, kui ma alla jõudsin, oli ta juba tänavale jooksnud. Tänavalamp valgustas hetkeks tema kogu, kuid ainus, mis see mulle ütles, oli tema sugu - mees. Arvestades tema atleetilist oskust, oli ta päris noor. Samas ei saanud ma väga kindel olla. Tema pead kattis kapuuts ja tema riided katsid peaaegu iga lappi tema nahast.

Olin tal kannul nagu välk ning olin taas õnnelik ja uhke, et ma polnud üks neist keelepeksjatest, kes kandsid kõrgeid kontsi, kiljatasid iga asja peale ja kõndisid kilomeetrise raadiusega mööda mudast. Vastasel juhul oleksin ma selle tüübi silmist lasknud juba enne aknast välja saamist.

Kiirendusega algust tehes suutsin temani jõuda kiiresti, kuid ta tõstis tempot, et põgeneda. Mitte täna, sõbrake, mõtlesin muhedalt. Kui minuga jamamist alustada, siis sa lõpetad suure jamaga, mida sa ei tahtnud kunagi saada. Säilitasin ühtlast tempot, jäädes temal kindlalt sabasse, jätmata talle vähimatki võimalust põgeneda.

Kuulsin meie asfaldi vastu peksvaid jalgu, vihma ägedat langemist, mis pani mu keha väheke värisema, ning ähkivat hingeldamist põgeneva luuremängu mängija poolt. Irve libises mu suunurka. Ta oli väsinud ja tal polnud kahtlemata võhma, et kaua mulle vastu olla. Tõstsin tempot ja hüppasin talle kogu keha raskusega peale, takistades tal edasi liikumise. Ma istusin tal peal, jalad mõlemal pool tema keha ning keerasin tema käed kaitsetusse olekusse tema seljal, hoides neist kõvasti kinni.

"Kas on ka mõni hiilgav põhjus, miks ma pidin keset ööd sind jälitama? Kuna ma reaalselt ei ole rõõmus praegu läbimärg olemisega," teatasin väheke raskemalt hingates, kui tavaliselt. Noor mees mu all rabeles, üritades end vabaks rahmeldada. "Ära isegi mõtle selle peale! Ma murran su jalad, kui see vajalikuks osutub. Kes sa oled ja mida sa tahad?"

"Kasi mu pealt maha!" ähkis ta tumedalt. "Sa kaalud terve tonni!"

"Sul veab, et ma üks neist idiootsetest kaalujälgijatest pole," naersin kuivalt, oma keha liikumatult tema peal säilitades. "Ma oleksin olnud päris vihane."

"Kobi maha!" möirgas ta, alustades rahmeldamist suurema hooga, vähekene mind enda peal raputades, kuid mitte piisavalt, et mind maha visata.

"Ei. Ma ei usalda sind piisavalt," selgitasin rahulikult. "Kohe, kui sa püsti oled, paned sa jooksu."

"Tark tüdruk," naeris ta. Tema keha mu all vibreeris tasakesi.

"Teen, mida suudan," naersin vastu. "Kas ma saaksin oma vastused?"