Monster (Eesti Keeles)

Monster -4-

Vali muusika võpatas mu unest üles ja ma oigasin oma kaela masseerides. Ma ei olnud voodis pikali, kuid see oli samas seapesa olekus, kui see oli olnud päev varem. Lükkasin end istukil asendisse, mõistes lõpuks, et ma olin lamanud pea alaspidi kott-toolil. Mu peas oli kõik hägune, otsekui mälu oleks minema pühitud. Jupikesed eelmise päeva sündmusi keerlesid peas ringi ning haarasid uusi, kuni mulle meenud kõik.

Õhtune tänav, kaks võõrast, videomängudes Sethile ära tegemine. Muigasin üleolevalt viimase peale.

Muusika valjenes ning ma tõusin maast, liikudes avatud ukseni. "Seth, keera valjemaks!" hüüdsin talle täiest kõrist ning kõndisin tema toani. "Kui sa selle oled ära teinud, äkki kasutad õhuvärskendajat? Mulle tundub, et midagi suri siin, ärkas ellu ja siis kordas protsessi kümme korda."

"Kui sind häirib, paranda seda ise," muigas ta, kuid ma vaevu kuulsin tema häält.

"Ega mina siia surema ei kavatse jääda!" karjusin üle valju muusika. Mind ei häirinud see raasugi. Tänu sellele teadsin, et vanemad on kodust ära ja mul tekib võimalus välja hiilida. Kaval muhelus võttis minus võimust ning ma libistasin end Sethi korralagedusest eemale. Haarasin oma ukseavast jooksu pealt kaasa rula ja kiivri. Libistasin end trepikäepidet mööda alla, hüüdes rõõmsalt oma peaaegu käegakatsutava vabaduse üle.

"Ja kuhu sina enda taibuga lähed?" peatas hääl mind täpselt siis, kui ma oma käe lingile asetada sain.

Pöörasin ümber. Isa seisis elutoa uksel, käed rinnal ristatud ja tõsine nägu ees. Oh sa poiss, see pole kunagi hea nähtus, mõtlesin aeglasel sammul temani tagasi minnes.

"Lydia, sa tead, et sa ei tohi välja minna! Praegu pole ohutu."

Vaatasin ukse kõrval olevast kitsast aknast välja, et näha rahvarägastikku meie tänaval tunglemas. Tõstsin konkureerivalt kulmu.

"Ma ei või välja minna, kuna pole ohutu?" küsisin aeglaselt, veeretades seda keelel nagu kibedat brokolirulli ema neljapäeviti teeb. "Palun, ole nii hea ja selgita, miks nemad kõik seal siis ringi vantsivad? Või on neil ohutu ja mina olen lihtsalt see imelik erand, kes on alatihti ohustatud?"

Isa paistis olevat keeletu. Ta oli praegu saanud vastuväite, millele tema poleks saanud midagi ületavat öelda. "Kuid sa oled koduarestis," vaidles ta järsku kogeledes.

"Millal on teie koduarest mind varem kodus hoidnud?" kergitasin kulmu ja mõtlesin ka ise sellele. Viimane kord oli olnud kolm kuud tagasi, kui ma kooliõhtul olin kella kolmest öösel koju tulnud. Oi, milline draama sellest tuli. Seth pääses puhtalt, kuna ta oli olnud tark ja läbi oma akna sisse tulnud. Mina pidin aga kaks nädalat kodus istuma.

Ning ma kuuletusin sellele korraldusele - öösel, kui ma vajasin magada või söögiaegadel. Ülejäänud aja ma hiilisin välja, käisin rulaga sõitmas, naersin oma kõhulihased vormi ning peitsin end iga kord, kui ema mind oma mustadel kontsadel sibades otsimas käis.

Kui mu kaks nädalat täis said, tegin ma meelega näitemängu, et istun kodus ja loen Jane Eyre'i. Vanemad olid juba saanud lootuse, et minust on korralik daam saamas. Turtsatasin mõttes. Minust ja daam?

See näitemäng pidas vastu sama hetkeni, mil ma kuulsin neid seda lauset ütlemas. Siis ma plahvatasin. Ma pidasin pika, vihase monoloogi sellest, kuidas daam olemine on ülehinnatud ja kuidas ma ei kavatsenud eales hakata siidikleite, disainerite kübaraid kandvaks, poistehullusega tüdrukuks.

Ma usun, et Seth ütles, et kogu monoloogi pikkuseks oli pea kakskümmend viis minutit. Oleks olnud pikemgi, kui ta poleks mu suud katnud ja minema vedanud. Veetsime järgmised kolm tundi oma pelgupaiga taga pesapalli mängides. Olime loonud spetsiaalse muruniitmise graafiku, et kõiksugused sportmängud oleksid seal võimalikud.