Monster (Eesti Keeles)

Monster -33-

Tere!

Ma üritan taas oma kirjutamise juurde tagasi saada. Seega ma sunnin end kirjutama, lootuses, et see suudab mu pähe tagastada mu kaotsi läinud kujutlusvõime. Vist isegi õnnestus? Ei tea. Igatahes, ma loodan, et teile meeldib ning ma tean nüüd täpselt, mida ma järgmiselt osalt ootan ;)

Vabandust, et lühikesevõitu; ma lihtsalt tahan jätkata järgmises osas. Ja kas keegi selgitaks, miks ma ei saa siia muusikat lisada? :(

Got Dynamite,

Maris P.

***

Agoniseeriv karje lõikas läbi vaikusest, mis tuhmhallis uduvarjus valitses. Valu võttis minus võimust. Ma ei suutnud sellele enam vastu panna. Vajusin kägarasse; kõigest üks mügarik keset teed, mattunud omaenese hädadesse. Oli raske uskuda, kuid see piinatud kraaksatus tuli minu suust. Ehk tundsid seda ka kõik minule eelnenud ohvrid - kiiremini lõpule jõudnud hinged - samuti? Seda tunnet, et kogu nende olemus - nende süda, nende hing - on neilt röövitud ning järele on jäänud vaid tühi kest.

Üksik pisar libises mu põsele, mil ma kätega oma rinda katsin, täpselt tuksuva südame kohal. Meeletult tugevad hoobid mu ribide vastas. See valu. Mõistetav nagu märk elust. Kuid selliste valusate emotsioonidega ma tundsin nagu oleks parem kratsida läbi naha ning jõuga rebida süda välja. Ehk oleks kergem. Valutum, kui seda tunda.

"Oivaline," kihistas Balbas naerda, mõnitustest tulvil hääl nagu äratuskell. Ma ei tohtinud käituda nagu viieaastane, kellelt mänguasi ära võeti. Ma polnud eales varem heisanud valget lippu, et tunnistada vastase võitu ning tol hetkel oli kõige ebasobivam aeg seda traditsiooni alustada. Balbani maniakaalne naer lakkas, kui minu sõrmed rusikaks rullusid. "Mida...?"

Tõukasin end maast lahti, kuid hoidsin oma pilgu, leeke pilduva pilgu, tema eest varjatuna. "Sa arvad, et kuna ma hoolin, ma ka kardan?" küsisin vaiksel, vaikus enne tormi, toonil. "Sa ei eksi täielikult. Kuid on üks tähtis asi, mida sa ei ole välja uurinud. Kui sa hoolid, sa kardad too isiku pärast, muidugi, aga kui sa hoolid, siis sa usud ka, et temaga saab kõik olema hästi. Lootus annab jõudu."

Ta turtsatas üleolevalt, kuid ma tunnetasin tema hääles kerget võbelust. "See lugu oli armas, aga see ei hoia sinu mõistust tervena."

"Aga hoiab küll," muigan oma pilku kergitades. Seisin temaga täielikult vastamisi. "Kõik teavad, et lootus on tugevam kui hirm. Ning seda sa minu hinge enam ei soeta. See uks on lukustatud."

"Surmalaps oled sa siiski," kostus hääl mu selja taga. "Kui hullus sulle lõppu ei tee, siis nälg ja janu teevad oma töö." Erin astus oma kollases suvekleidis minu ette, otsekui heidutamatu varakevade külmast ja läbilõikavast külmast. Juba pilt temast paistis külmavärinaid väärt. Mu enda riided polnud palju kiita, kuid kuni kaelani oli mu keha kaetud, väikese erandina randmetest sõrmeotsteni olev nahalapike.

"Sa tahad minust tõesti vabaneda, kas pole?" irvitasin talle näkku. "Ära karda, nii suure supi sees ma veel ei ulbi, et elu ohustatud oleks. Mind valvab siiski väike barbinukk, kelle mõtted ulbivad avakosmoses."

"Sa väike--"

"Kullake, me jõudsime sellele järeldusele ikka päris kaua aega tagasi. Oled sa talveunes olnud?" Erini nägu oli punane ja ta vappus raevust. "Ma olen väike, kui sa arvad, et ma pole seda avastust teinud, siis sa eksid rängalt."

"Lydia Maine," urises ta.

"See on minu nimi," muigasin tema ilmet jälgides. "Tuleb sealt suurest targast suust veel midagi, mida me kõik mõistame juba?"

"Sa..!" alustas Erin kileda häälega taas, kuid Balbase jäine hääl lõikas temast läbi nagu nuga. "Vaikust!" sisistas ta pulbitsevas vihahoos.

Me mõlemad kangestusime. Ta ei karjunud meie peale, mis tegi mu rahutumaks, tema hirmsamaks. "Meil on tekkinud kompanii, kelle kohalolek pole soovitud."

Vaatasin ringi. Kedagi polnud näha. Tavaline külm ja raagus varakevadine olek õhkkonnas, kuid ei mingeid elutunnuseid. Kuni silmnähtavalt võsarisususe taustal hakkas paistma liikumine. "Tristan," sosistasin, mu enda hääl mulle võõras, kui nägin teda õrna kuuvalguse helki astumas.

Vaatasin nagu viirastust, kui ta suunurk ülbel kombel kerkis ja tema selja tagant ka Larry, Toby, Vicci ja isegi mu vanaema välja astusid. Mu silmad aga olid liimitud tema omadega vastamisi. Nagu magnetite kaks poolust. Tuli ja jää. Kuid täiuslik harmoonia. Ainult maailm meist kahest. Klišee jutuke, kuid ma pole eales nii tundnud, nagu heljuks ma pilvede kergusel ja inglid vaatavad seda kadedalt pealt.

"Vabandame, et teie peo varakult lõpetame, kuid teie külaline on kõvasti üle lubatud aja kodust eemal olnud." Vanaema häälekõla äratas mind. Muigasin. See oli segu pahandavast lapsevanemast ning lõbustatud teismelisest. Polnud kedagi temasarnast kogu maailmas.

"Väike probleem," sõnas Balbas hambaid kokku surudes. "Te ei saa viia ära kedagi, keda te siit ei leia."

"Mida sa--" alustasin segaselt, kuid järgmisel hetkel paiskusin pimedusse, mis mind mässis endasse nagu tekk õudusnägusid. Visklesin nagu ussike piinakambris ja karjusin nagu siga aia vahel; kuni kopsud enam ei lubanud ja kurk kare, hääletu.

Kuulsin läbi oma karjete sosinaid. Piinlevaid nagu viimased hingetõmbed. Kuulsin kummituslikke hingetõmbeid. Ning mu silmad hakkasid pimedusega harjuma. Hõbehallid varjud liuglesid läbi sünkja keskkonna, kuni neile tekkisid näod. Täis õudu.

Ja nad olid tuttavad...

Minust kõigest vaevu viieteistkümne sentimeetri kauguselt liugles mööda kogu, millele kuulus minu naabrinaisele – või vähemalt sellele, kes suve alguses kangestunud asendis surnult leiti. Tema hääl kõlas nüüd, nagu hoitakse teda piinamajas. Ning vähe maad kaugemal kiskus mu tähelepanu Eric Reed, kes oleks see aasta minu vennaga lõpetanud ja sellest põrgulinnast pagenud. Ta oli üks ainukesi selles pagana neetud Whitelane’i ühiskonnas, kes minu ja Sethi ambitsioonikat põgenemisplaani täiel rinnal toetas ning sõna sekka ütles.

Vana hea jutuvestja härra Porter ja rahva seas väga austatud postiljon Heidi, poiss tedretähnidega, kes koridoride peal alati tuju tõsta armastas, ja proua Jenny, kes pea kõigile äärelinna noorukeile on mingil perioodil lapsehoidjaks olnud. Kõik need ja paljudki veel, keda ma Whitelane’is teadsin ja kelle elu väärimatult lühikeseks lõigati.

Mõistsin nende heljuvate kogude järgi lõpuks, kus ma asusin.

Hingede surnuaias.

Ei taevas ega põrgu, kõigest vahepealne ala, kuhu nad eksivad. Paik, kuhu nad sunniti, kui nende elu õhuke, peenike nöör purunes. Balbase kõik mineviku ohvrid. Nad lendlesid ringi, ulgudes piinatult, ning ringlesid mu ümber nagu kiskjad saaklooma jahil.

Taganesin iga nende puudutuse eest ning väristasin õlgu iga kord, kui nende jäine hingeõhk mu kaela kõditas. Neid lähenes aina rohkem ja aina innukamalt. Teadsin, et seal pole kuhugi põgeneda ning kartsin halvimat.

Kartsin, et nad kavatsevad röövida minu hinge, kuna neil oli iga võimalus mind numbritega võita. Eales ei suudaks ma nende vastu võistelda ja võita, mõtlesin ma paaniliselt, jätkuvalt selg ees taganedes. Kuid taganemisruum oli lõpmatu, erinevalt minu vastupidavusest. Mul olid piirid, mida ma ei suutnud end iial sundida ületama. Ma ei olnud nii hoolimatu.

Seega ma hingasin sügavalt ning sulgesin silmad. Mu mõtted olid udune kuristik, mis maailma otsani venis. Iga pilk ja iga sõna, mida ma kunagi pidasin jaburaks, osutus olema kõige tähtsam, mida viimastel sekunditel meenutada. Sekundid tundusid tundide, ehk isegi päevadena, kui ma ootasin karmi reaalsuse saabumist, et lasta oma hingel minna ja tunnistada, et ma olengi läinud – surnud.

Ja kui see puude saabus, lendasid mu silmad lahti. See ei olnud nii jäine, kui olin pimesi arvanud. Ettearvamatu, kuid vabastav. Ning hoopiski mitte sarnane minu ootustele...