Monster (Eesti Keeles)

Monster -10-

Woohoooooo! Peatükk 10!!! :D I'm weird, aren't I? :P

Ma ei suuda uskuda, et ma juba nii palju peatükke olen postitanud. Tunnen, nagu oleks alles alustanud :) Kuigi ma olen alles alguses...

Vabandan ka väikese pausi eest (mis sest et see polnud rohkem, kui 4 päeva :D)! Viimased paar päeva on hullud olnud! :P

Tänan teid nii palju teie toetuse eest! See on uskumatu! Ma poleks kunagi sellist massilist toetust oodanud. Okei, nüüd ma lihtsalt muutun melodramaatiliseks :D

Laul, mis külje peal on, sobib minu meelest täiega Lydia isiksusega. Võib olla mitte parim selle peatüki juures, kuid muidu on see täpselt Lydia :D + ma vaatasin just filmi, kus see laul on ja ma armastan seda, mis oli lihtsalt boonuseks :P

Loodan, et teile meeldib uus peatükk, kuna mulle meeldib küll ;)

Maris P.

*** 

"Palun ütle, et roosa ja pitsid ja kleit on mõeldud naabrinaisele!" anusin, kui ema ostukotist tõmbas välja kõige roosama pitskleidi, mis eales on inimestele õmmeldud - või minu sõnades, prügikasti voodriks loodud.

"Ei! Kullake, see on sinu sügisballi kleit."

"Ma arvan, et ma tegin selgeks, et ma ei kavatse isegi saja miili raadiusesse sellest ballist sattuda!"

Seth istus kott-toolil ja hoidis naeru sees, suure vaevaga muidugi. Minu vihast välkuvad silmad, mis iga minuti tagant vennale keskendusid, vilksatasid süngelt üle roosa sädeluse. Kas mu ema ootas minult päriselt sellise monstrumi kandmist?

"Kullake! Me oleme sellel teemal pidanud iga aasta vaidlema! Kas me saame ühe aasta ilma?" sädistas ema kleidisatsidega mängides. Ma tundsin, kuidas kogu roosa mu silmade eest roosaks võttis ja südame pahaks ajas.

"Mina jään koju, sina võtad kleidi ja paned selle põlema ning ma elan elu lõpuni õnnelikult!" ütlesin mängukonsooli haarates. "Probleem lahendatud!"

Ema suust kostus ehmunud ahhetus. Ma oleksin võinud arvata, et ta oli just leidnud uue mõrvaohvri, kes tema magamistoas põrandal lebas, nägu valge nagu kriit, kuid ei. Tema vaatas mind nagu kurjategijat, kuna ma tahtsin jääda koju videomänge mängima ja mitte minna ballile, kus oli tantsimine ja kleidid ja meik ja kleidid ja roosa ning muidugi ei saa kleite jätte mainimata!

"Lydia Maine! Kuidas sa räägid? Miks lasta selline elegantne kleit raisku?" halas ta kleiti minu poole vehkides. Ma taganesin vastu seina, et pääseda mu nina alla topitud õõvastavast oksekotist, samal ajal proovides Sethile mängus pähe teha. Hõõrusin randmega oma silmi, mis hakkasid kaotama tunnetust, üritades mängu edasi mängida. Nüüd ma teadsin, mida soovitada kummitusmajja Halloweenil.

"Kas ma pole sulle juba iga aasta öelnud, et sa lõpetaksid selle tobeda kleitide peale raha raiskamise, kuna ma ei kanna neid ealeski? Kui sa ei taha seda raisku lasta, mine minu asemel ballile ja tõmba see endale selga."

"Kuid ma ostsin kõige armsamad roosad kontsad sinna juurde," mossitas ema nüüd ja mu silmad pidid peaaegu mu koobastest välja hüppama. Kontsad!? Kas ta tegi nalja? Viimane kord, kui olin kontsakingi kandnud oli mitte kunagi! Ma oleksin näoli enne poolt sammu!

"Oled sa arust ära?" hüüatasin vajatud toonist valjemalt. Seth ei suutnud enam end valitseda ja ta purskas nagu vulkaan. Virutasin talle vastu kukalt, kuid ta ei peatunud isegi valu peale, mis tähendas, et tal oli väga lõbus. Liiga lõbus.

"Miks sa seda ütled?" küsis ta vastu, ilme üllatunud. Ma sain oma küsimusele vastuse.

"Ma suudan täiesti tasase pinna peal oma jalgade otsa komistada. Kui kaugele ma jõuan sinu arvates kontsades?" küsitlesin. Mu pea hakkas sellest vestlusest vaikselt juba valutama. "Ma pole elus kordagi neid kandnud ja ma ei kavatse alustada nüüd!"