Savanna (Eesti keeles)

7. peatükk

"Ma nii täpselt ka ei tea. Aga see on karm koht. Seal käib palju tegelasi kellega on parem mitte kokku puutuda."

Niiviisi omavahel rääkides lahkusime koolimajast, minnes esialgu Rudy juurde. Tal pidi lihtsalt selline kord kodus olema, et sealt pidi kõigepealt läbi minema. Kuid ma ei saanud asjale väga hästi pihta, kuna ta ka helistas ette.

Rudyl oli minu arvates väga omamoodi kodu. Ma pole siin just palju käinud, ainult paar korda. Vaatamata suurele uhkele kahekorruselisele puidust majale, ei olnud tal just erilist iluaeda. Kuigi rahulikus metsavahelises ja üksikus paigas oleva maja ümber oli palju tühja maad, rääkimata veel maja taga asuvatest lagendikest. See tühjus pani mind ka veidi imestama, arvestades tema perekonna suurust. Rudy elas ühes majas koos oma ema, isa, vanaema, vanaisa, tädi, kahe onu, suurema venna ning väiksema õega. Vähemalt oli nende maja piisavalt suur nende kõigi jaoks.

Maja oli seest isegi ilusam kui väljast. Väga kena kujundus, segatud vanaaegsest ja modernsest. Midagi, mida ma varem kusagil mujal polnud näinud. Seal olid väga avarad ruumid ning palju tube. Astudes suurde eesruumi, oli meie ees kohe avar elutuba, mis olid ühenduses laia ukseta võlvkaarega. Rudy ütles, et kuna tulime ainult korraks, ei pea me jalanõusid ära võrma. Siiski ei oleks ma tundnud end hästi, astudes nende isekootud ja keerulise mustriga kaunile vaibale, nii et jäin võlvkaare alla ootama ega hakanud edasi elutuppa minema.

Võlvkaare alt nägin elutoas diivanil istumas üht vanemat naist. Meid nähes tervitas ta meid sooja naeratusega.

"Hei vanaema. Kus ema ja isa on?" küsis Rudy edasi elutuppa minnes.

"Ema on Lilaga üleval, isa pole praegu kodus." Seejärel vaatas naine meie poole. "Selina ja Nicole, teid pole ka siin ammu näha olnud," ütles ta naeratades. "Sina olid siis see, keda telekas mainis? Selle õnnetusega seoses," küsis ta nüüd minult.

Noogutasin. "Jah," vastasin tagasihoidlikult.

"Vabandust, kui sulle selle mainimine ei meeldi. Tahtsin vaid öelda, et tunnen kaasa, ja loodan et sa seda liigselt läbi ei ela."

"Ei, pole midagi. Ma ei tundnud sealt kedagi. Aga tänan," vastasin vaikselt.

Rudy poole vaadates jäi mul mulje, et ta ootab midagi. Ta vaatas küsivalt oma vanaema poole. Vana naine ohkas ja tõusis püsti. "Vabandage meid korraks," ütles ta ning nad suundusid kahekesi köögi poole.

"Vägev maja," ütles Nicole elutoas ringi jalutades ning kõike vaadates. "Väga hea plats pidu panemiseks."

Pööritasin silmi. Vahel on selline tunne, et see on ainus asi millest Nicole mõtlebki.

"Tere," ütles vaikne ja kõrge lapsehääl minu seljataga. Pöörasin end ringi et vaadata otsa väikesele lokkis juustega heledapäisele tüdrukule, kes võis olla umbes nelja aastane. See oli Lila, Rudy õde.

"Oh, tere Lila," ütlesin.

"Rudy tuli koju?" küsis ta oma heleda häälega.

Noogutasin. "Nad läksid teie vanaemaga kööki."

Tüdruk noogutas ning keksis vaikselt elutuppa nurgadiivanile, kõigutades jalgu vaikselt üle diivani serva.

"Rudy on siis hea vend?" küsisin ma niisama, et aega sisustada.

"Mhmh," tüdruk noogutas uuesti. "Ja väga hea õpetaja."

"Õpetaja? Mida ta sulle siis õpetab?"

Lila kehitas õlgu. "Igasugu asju, et "elus edasi saada", nagu tema ütleb." Poole lause pealt tegi ta sõrmedega jutumärke ning tema hääl kõlas nii ametlikult, mis meid mõlemaid Nicole'ga naerma pani. "Aga ta ütleb et see ei päästa mind koolist." Nüüd kirtsutas ta nina.