Savanna (Eesti keeles)

35. peatükk

"Kuidas oli?" küsis Kory, kui kell kümme hommikul meie esimene tund lõppes. Erinevalt minust paistsid õpilased täiesti puhanud ja erksad. Kory jutust eelmisel päeval oletasin, et siinsed tunnid on kuidagi lihtsustatud. Ja kuigi ma olin tänulik, et koolipäev algas alles kell üheksa - tund aega hiljem minu enda koolist - oli siinne matemaatika midagi, mida ma enam iialgi korrata ei sooviks.

"Keegi pole mulle kunagi öelnud, et savannalased inimestest nii palju targemad on. Mu pea valutab," ümisesin omaette.

Kory muigas, vinnates oma seljakoti ühele õlale. Järgnesin temale klassiruumi ukse poole. "Sa pole kohustatud nii pingsalt kaasa tegema," sõnas ta. "Ja me pole just väga palju inimestest üle. Me lihtsalt suudame kiiremini õppida."

"Oleks keegi seda varem öelnud," pomisesin väsinult.

Asi ei olnud tegelikult ainult nendes keerulistes valemites, mida ma varem isegi näinud polnud, vaid minu väheses unes. Aga võõras ruum ei olnud see, mis mind ärkvel hoidis. Peale Elissa lahkumist olin valinud Jake'i numbri. Tahtsin kindel olla, et temaga kõik korras on. Jake'i mobiil oli aga välja lülitatud. Olin siis proovinud magama jääda, aga ei suutnud. Niisiis üritasin ka teisel korral, paar tundi hiljem. Ma ei mõelnud väga kellaajale. Tahtsin vaid kuulda tema häält. Sama asi juhtus aga ka siis. Viimaks suutsin ma ikka uinuda, ent mõte, et Jake'ga võis midagi juhtunud olla, painas mind siiani.

"Meil on ka lihtsamaid aineid," ütles Kory. "Võibolla saad Elissa üles otsida, ja vaata mis temal hakkab." Ta vangutas hetkeks mõtlikult pead, enne kui tagasi minu poole vaatas. "Aga kui mul õigus on, hakkab temal nüüd kehaline. Ja seal sa savannalastega just võrdne ei oleks."

"Ja mis sinul järgmisena hakkab?" küsisin.

"Füüsika."

Oigasin tüdinenult, pakkudes seeläbi Koryle veelgi enam lõbu. "Mulle aitab reaalainetest."

"Ma arvan, et võid ka välja minna ja vaadata, kuidas Elissal läheb." Kory venitas kaela, kui koridori laiemal osal akendest möödusime. "Seal saab olema tõeline loomaaed."

"Nad siis kasutavad oma looma kuju kehalise tunnis?" pärisin. See kõlas minu arvates veidi ebavõrdselt, aga ma ei olnud savannalaste osas just suur ekspert.

Kory kehitas õlgu. "Kõik on lubatud."

Ma tegin nagu Kory ütles, minnes läbi trepikojas asuva välisukse, millest mul enne aimugi polnud, kuni Kory mind selleni juhatas. Ning jõudes välja, üllatusin ma, nähes kui palju õpilasi laagriplapstil viibis. Taipasin siis, et nad ei olnud siin mitte niisama, vaid mitmed tunnid toimusidki väljas.

Vaadates otsivalt ringi, liikusin ma kaugemale. Kui olin möödunud onnidest, oli minu ees suur ala kõrgete puude ja paljude erinevate turnimisvõimalustega. Metsapiiri ligidal jooksis ümber laagriplatsi lai tallatud rada. Siin-seal olid mõned laste või ka loomade grupid, ning nende seast otsisingi Elissat. Või siis hunti. Leidsin ta üsna pea raja äärest, veel umbes kahekümne õpilasega enam-vähem tema vanuses, riietatud dressidesse ning kuulates üht keskmises eas heledapäist naisterahvast, kes neile parasjagu midagi seletas.

"Hei, Selina," hüüdis Elissa, kui ta mind lähenemas märkas. "Kus siis Kory on?"

"Füüsikas," vastasin. "Mul oli värsket õhku vaja."

"Jääd siis pealtvaatajaks?" küsis ta, painutades oma jalgu. "Sel korral plaanin ma esimeseks jääda."

"Esimeseks milles?"

Enne kui ta vastata jõudis, kõlas aga vile. "Kohad sisse," hüüdis nendega viibiv naisterahvas, ning käskluse peale astusid kõik rajale. Elissa hingas sügavalt sisse, vahetamas kiireid pilke õpetaja ning eesseisva raja vahel. Igaks juhuks astusin veidi tagasi.