Savanna (Eesti keeles)

4. peatükk

Süda rinnus tagumas, keerasin pead et vaadata läbi tagaklaasi. Pimeduses musta varjuna liikuv madal kogu läks aeglaselt keset sõiduteed, vaadates meile järele. Ma ei ütleks, et see inimene oli, kuid õrna laternavalguse tõttu olid selgesti näha selle põlevad silmad. Siis juba keerasime ümber kurvi ning kogu kadus minu silmapiirilt puude taha.

Silmitsesin naist, otsides sõnastusi mitmetele küsimustele, millele mul kohe vastust oli vaja. Siis aga märkasin tema põsel ühtainsat helkivat pisarat. Naine jälgis keskendunult teed, et hoida tagasi seda, mis tema silmanurgas juba ootamas oli.

"Kuhu me läheme?" küsisin viimaks.

Naine pühkis pisara ning pilgutas paar korda silmi, püüdes jätta muljet, et kõik on korras. Kuid nii tema näost kui ka häälest oli tunda ära vastupidist. "Te olete... Selina, on mul õigus?"

Noogutasin. "Kuidas te teate?"

"Te käite minu pojaga ühes koolis," vastas ta.

"Teie pojaga?" kordasin, lootes kätte saada nime.

Naine noogutas samuti ja viivitas hetkeks kõheldes, enne kui nime ütles. "Jake'ga."

See nimi tõi kohe tagasi hirmu, mis pääsemislootusega kaugemale oli jäänud. Tõmbusin vastu ust ning minu käsi liikus lingi poole.

"Ei, ei. Ma viin sind koju. Ma ei tee sulle halba," püüdis ta mind kohe rahustada. Nägin, et ta oli valmis vajadusel pidurile vajutama. "Ma poleks sind ju muidu ära toonud. Kui ma... Ma ei teagi tegelikult, miks ma sinna sõitsin. Ja kui ma nägin sind seal jooksmas, ning ma teadsin, et nad on seal... Ma ei suutnud lihtsalt minema sõita. Ma ei taha, et ta seda teeb." Viimase lause juures tema hääl murdus ning järgmine pisar voolas tema põsele. Ma ei rahunenud kohe maha, kuid lasin oma käel langeda ning vajusin aeglaselt tagasi istmele. Ta tundus rääkivat tõtt.

"Kas sa nägid teda...?" Küsis Jake'i ema peale lühikest pausi, mis meie vahele laskunud oli. Tundus, nagu oleks ta küsimuse poolikuks jätnud, kuid panin tähele, et ta ootab minu vastust.

"Jake oli see, kes minu järel ukse maha lõi. Ta ajas mind taga," vastasin mornilt.

"Aga kas sa nägid neid... teistsugustena?" täpsustas ta oma küsimust. Ta ei vaadanud rääkides minu poole.

Judistasin meenutades õlgu ning hingasin sügavalt sisse-välja. "Nende silmad põlesid valguses. Nagu kassil. Ja... ühel olid kihvad." Pilt minu mälestustest, mis minu silme ette tekkis, pani mind õrnalt võpatama.

"Ja see on kõik?"

Vaatasin teda kahtlustavalt. Midagi on veel? "Mis nad olid?" küsisin äkitselt, kõlades tungivalt. Naine aga vaatas vaid otse sõiduteele, raputades õrnalt pead. Tema huuled olid surutud kokku kitsaks kriipsuks.

"Te peate mulle ütlema!" Tõstsin oma häält juba rohkem, kõlades veelgi tungivamalt. Ma ei saanud lasta tal lihtsalt vaikida. Just natuke aega tagasi oleksin äärepealt tapetud.

"Inimesed ei tohi neist teada," pomises ta viimaks, pigistades rooli nii kõvasti, et tema sõrmenukid valgeks tõmbusid. Ta soovis sellest teemast kõrvale minna. Kuid ma ei lase sel nii kergelt juhtuda.

"Mina pean teadma. Ma ei saa niiviisi rahulikult edasi elada. Ma uuriksin nagunii edasi." Olin kindel, et ta nägi probleemi. Ma juba teadsin midagi, mis tähendab, et ma ei anna järele.

Viimaks ta ohkas ning lõdvendas haaret rooli ümber. "No... Sa kindlasti oled kuulnud müüte libahuntidest," lausus ta aeglaselt.

"Libahundid?!" peaaegu karjatasin.

"Ei, nad ei ole libahundid. Aga... see on midagi sarnast."

Ootasin et ta jätkaks. Kui ebaloogiline või võimatu see ka kõlama peaks. Ma olin näinud juba piisavalt, et uskuda.