Savanna (Eesti keeles)

46. peatükk

Enne kui arugi sain, tõmbas Jake akna lahti ning hakkas välja ronima. Jõudsin vaid vaevu tema nime hüüda, enne kui ta osavalt kaks korrust allpool maandus. Minule vastamise asemel aga otsis ta silmadega midagi laagriplatsilt.

"Rudy!" hüüdis ta viimaks, ning kohe ilmuski minu parim sõber eemalt nähtavale. Rudy paistis segaduses, vaatas ümberringi, nagu prooviks leida haugatuste omanikke. Siis vaatas ta Jake'i, seejärel mind aknal seismas.

Jake hakkas juba jooksma. "Rudy, mine Selina juurde! Valva teda." Ja ta ei lasknud Rudy'l vastatagi; muundus hetkega jaaguariks ning kadus sügavamale laagriplatsile, kõigi teiste ning minu vaateväljal kõrguvate puude vahele, kust minu silm teda enam kinni ei püüdnud.

"Jake!" hüüdsin veelkord, ent ei midagi. Tundsin miskit enda sisemuses mind närimas.

"Mine tagasi," ütles Rudy, kes nüüd akna all seisis. Heitsin veel viimase pilgu kaugemale puude vahele, surusin huuled kriipsuks kokku ning tegin paar sammu tagasi. Kuulsin tümpse väljas majaseinal. Hetk hiljem oli Rudy akna taga, vinnates end läbi avause sisse. Pean ütlema, et kuigi ma Jake'i puhul selliste asjadega võib-olla harjunud olen, ei olnud Rudy'ga sama lugu. Ma ei saanud midagi parata, kui imestasin tema võime üle mööda siledat seina teisele korrusele ronida või hüpata - kuidas iganes ta seda siis tegi.

"Mis juhtus?" nõudsin kohe, kui ta kindlale pinnale oli jõudnud.

Rudy näis kõhklev. "Ma ei tea... Arvan, et hüäänid."

"Aga nad ei tule ju laagrisse, ega?" Mulle öeldi, et nad ei saa seda teha. Niisiis ei tohiks ju midagi halba juhtuda.

Rudy vaid kehitas õlgu, pöördudes tagasi akna poole. Ning siis märkasin temas muutust. Rudy paistis silmnähtavalt närviline, nagu koduloom, kes enne looduskatastroofi midagi tundmatut tajub. Tema käed värisesid vaevumärgatavalt, tema silmad vilasid närviliselt ringi, väljast midagi otsides. Ja tema hingetõmbed olid pinnapealsed.

"Rudy?" Astusin talle lähemale, puudutades tema käsivart. Jah, ta värises. "Mis lahti?"

Läks hetk, enne kui ta oma pilgu metsalt eemale ja minule tiris. Aga ma nägin tema silmadest, et ta ei olnud täielikult oma mõttega siin. Tema pilk oli liiga eemalolev, mistõttu astusin rohkem tema ette, et ta mulle korralikult silma vaataks.

"Rudy, mis lahti on?" küsisin uuesti, nüüd juba natuke nõudlikumalt.

Rudy neelatas. "Ma tajun neid," pomises ta viimaks, äärepealt sosinal. "Nende kari... Ma olen saakloom keset hüäänikarja."

Mul läks hetk, et see mulle kohale jõuaks. See mõjub talle nii. Hirm on tema instinkt.

"Rahune," ütlesin tasaselt, juhatades ta kättpidi minu voodini. "Nad ei pääse siia."

Rudy istus. Mina tema kõrvale. Ning olles külg külje kõrval, tajusin väikeseid värinaid temast läbi jooksvat. Näis peaaegu, nagu oleks ta iga hetk valmis kohalt sööstma ning põgenema.

Aga siis tardus ta täielikult paigale. Aeglaselt keeras ta oma pea ukse suunas, ja vaadates tema pilku, aimasin ma halba. Ent enne kui ma midagi välja mõelda jõudsin, tõusis ta aeglaselt ja jäi keset tuba seisma, näoga ukse suunas. Mõneks hetkeks olime mõlemad täielikult liikumatult.

Ukselink liikus. See vajutati aeglaselt alla ja ukse vahele ilmus pragu. Sel hetkel kirusin end, et ust lukku polnud keeranud. See lükati vaikselt lahti ning ma nägin isikut selle taga. Kumbki meist ikka veel ei liikunud. Noormees ukseavas vaatas Rudy't, siis mind, ning irvitas nii et suu kõrvuni.

Kui tema jalg üle läve tõusis, Rudy võpatas. Ent vastupidiselt minu oodatud reaktsioonile, ta sööstis. Mulle jäi silma musta-valge kirju udulaik nende vahel, kui Rudy välguna poisi poole kargas. Pool sekundit hiljem kõlas kõva lajatus, mille järel veel prantsatus, kui nooruk tõenäoliselt koridori vastasseina tabas. Kõik see oli võtnud vaid hetke ja minu pilk jäi nüüd Rudy'le, kes hingeldades ukseavas seisis, silmad suured, ning vaatas midagi enda ees maas, mis minu silmade eest seina varju jäi. Rudy käsivarsi katsid heledad triibulised mustrid, mis aeglaselt hajusid. Väikesed karvad, mõistsin ma.