Savanna (Eesti keeles)

20. peatükk

Kui Rudy minema pidi, hakkasin mina samuti lahkuma, kuid minu telefon helises. Nii ma jäin ikka laua äärde ja võtsin kõne vastu. See oli minu ema, kes teatas et tuleb täna hiljem. Ta pidi ka isa juurest läbi minema. Nii et pean täna jälle tükk aega kodus püsima. Lõpetasime kõne ja ma panin telefoni tagasi taskusse.

"Oh, hei Selina," tervitas mind tuttav hääl. Vaatasin üles, nähes Shane'i tulemas minu laua poole.

"Hei," vastasin. "Ma tegelikult hakkasin just minema."

Ta noogutas. "Olgu. Aga jalaga probleeme pole?"

"Ei, kõik on hästi. Olen päris harjunud sellega juba."

Hakkasin püsti tõusma, kuid mind takistas kellegi teise hääl.

"Siin sa oledki. Aa... Leidsid sõbra?" kostis kellegi lõbus toon. Shane'i tagant ilmus nähtavale temast natuke lühem ja võibolla aasta või kaks noorem poiss. Tal olid oranžikas pruunid juuksed, väga silmatorkavad taevasinised silmad ning väga muretu ja lõbus ilme. Ta tuli ja toetus vastu lauda minu ees, minule väga lähedale. "Ma olen Kealan, Shane'i vana sõber," tutvustas ta end.

"Selina," vastasin enda nimega.

"Selina pidi just minema hakkama," kostis Shane Kealanile.

"Oh, pead kohe minema?" küsis Kealan uuesti minu poole vaadates.

"Ee... väga kiiret just ei ole..." vastasin tagasihoidlikult.

Tema näole ilmus uuesti sõbralik naeratus. "Meil on ka aega. Peame üht tüüpi ootama." Hoiatamata võttis ta istet minu kõrval. Panin tähele Shane'i veidi rahulolematut pilku, millega ta Kealanit vaatas. Kuid ka tema võttis istet, meie vastas.

"Mis ajast sa Shane'i tead siis?" küsis Kealan.

"Mitte ammusest," vastasin. "Oleme vaid mõnel korral kohtunud."

"Aa, mulle jäi mulje et olete lähedasemad." Ta saatis naeratuse Shane'i poole. Talle vist väga meeldis naeratada. Kuid Shane oli kuidagi palju tõsisem kui tavaliselt. "Shane on väga hea inimene. Raske on temast paremat sõpra endale leida."

Noogutasin ning naeratasin tagasihoidlikult, oskamata täpselt vastata.

Ta vaatas mind mõne sekundi, siis venis tema naeratus jälle laiemaks. "Sa pole väga jutukas, mis?"

"Vist mitte sinust jutukam," vastasin naeratades. Ma lihtsalt ei saanud naeratamisest hoiduda. Temaga rääkides oli see võimatu. "Aga ma pole sellist nime varem kuulnud. Oled kuskilt kaugemalt pärit?"

"Amazonasest," vastas ta. "Kealan tähendab saledat või nõtket. Kui mind lähemalt tunneksid, saaksid ka aru mis läbi see tõele vastab," ütles ta, ikka naeratades.

Shane saatis talle tõsise pilgu, nagu püüaks Kealanile midagi meelde tuletada.

"Ah? Ma võin ju Selinaga veel rääkida. Nagu meil midagi paremat praegu teha oleks."

Shane pööritas silmi ega öelnud midagi.

"Aga jah... Ma ei tüüta ju sind, ega?"

Raputasin pead. "Ei. Mul pole ka nagunii midagi paremat teha," vastasin.

Ja jälle ta naeratas. "Tore siis. Vahel ma ei pane tähelegi, et liiga palju räägin ja..." Ta äkitselt vakatas, jäädes vaatama kahe poisi poole, kes söögikohta sisenesid ning võtsid istet ruumi teises otsas, ukse juures. Naeratus oli tema näolt kohe pühitud, ning minu üllatuseks asendunud ärritusega. "Nad lausa norivad seda," urises ta vihaselt ja hakkas püsti tõusma, kuid Shane haaras temal käest.

"Jäta nad praegu, eks?"

Kealan vaatas Shane'i, siis tagasi poiste poole, kuid võttis uuesti istet. Ärritus tema näolt kadus, kuid naeratus ka enam tagasi ei tulnud.