Savanna (Eesti keeles)

16. peatükk

"Ma arvan, et sa peaksid temaga rääkima," ütles Jake, lõpetades vaikuse mida ma juba peaaegu nautima olin jõudnud hakata.

Ma olin aga praegu liiga vihane. Jäin seisma ning pöördusin ümber, et talle otsa vaadata. "Ära käi mul järel! Lihtsalt jäta mind rahule ja... Te kõik võiksite mind rahule jätta! Ma ei taha enam savannalastest midagi kuulda, ma ei taha teadagi, et nad olemas on. Ja ma ei taha et sa mind igal pool jälitaksid. Ma ei taha sind näha!" Kui olin osa oma vihast tema peale välja valanud, pöördusin uuesti järsult ümber ning kõmpisin edasi.

Ta oli minu käratusest üllatunud ning ta jäi minust korraks maha, siis aga kiirendas sammu, et tagasi minu kõrvale jõuda. "Selina, ma püüan vaid aidata. Ma ei ütleks et me Rudyga mingid sõbrad oleme, aga... sa teed talle ülekohut."

"Mina teen talle? Ta on minu sõber olnud nii ammu kui ma mäletan. Ta oleks pidanud mulle ütlema." Võitlesin pisaratega mis ikka ja jälle minu silmi tahtsid kippuda. Siiani olen suutnud neid tagasi hoida.

"Sa pole esimene kelle parim sõber sellist asja saladuses hoiab. Ta vaid kaitseb iseennast ja oma perekonda, kui ta vaikib."

Viha hakkas uuesti kasvama. "Ma juba ütlesin, Jake. Jäta. Mind. Rahule." Rõhutasin iga sõna. "Esimesel korral püüdsid sa mind tappa. Siis sa jälitad mind ja nüüd... Vean kihla et mängisid minu mõtetega ka, et saaksid mind ära kasutada."

Ta ei vastanud, aga tema pilku polnud praegu raske lugeda.

"Nii et tegidki seda," pomisesin vihaselt.

Ta ohkas ning vaatas mind paluvalt. "Ma ei sundinud sind millekski. Ma vaid kergitasin esile tundeid mis sinus peidus olid. Need kõik olid sinu tunded, ei midagi võõrast..."

"Mind ei huvita! Lihtsalt kao minu lähedusest!" Kõndisin kiirel sammul edasi ega vaadanud tema poole. Jake ei öelnud enam midagi. Natukese aja pärast panin üldse tähele, et liiga vaikseks on jäänud. Alles siis heitsin pilgu üle õla, et leida ennast üksi. Väga hea.

Ma ei tea mida ma teen, kui Rudyt koolis näen. Ma peaksin temaga rääkima. Aga ma olin ikka vihane tema peale. Rudy polnud mulle just palju ära seletanud. Võibolla suures osas selle pärast, et olin liiga endast väljas? Igatahes olen ma seletuse ära teeninud.

Ma tõesti ei taha uskuda, et Rudy on üks neist... tapjatest. Ta peab kuuluma heade savannalaste hulka. Ma ju tean Rudyt. Kuid samas, ta oli ju varjanud sellist saladust minu eest kõik need aastad. Hakkasin hetkeks isegi kahtlema, kas oli hea mõte lasta Rudyl Nicole koju toimetada. Aga Nicole ei tea ju tema saladust. Ja Rudy pole kunagi talle haiget teinud.

Ja rääkides Nicole'ist, Jake ei seletanud mulle piisavalt täpselt, mida ta üldse talle teinud oli. Jake ütles, et see oli hea pärast. Et ta tegi selle olukorra lihtsamaks, nii et mina ja Nicole saaksime sõpradeks jääda. Jake'i sõnul peaks Nicole homme uuesti jalul olema.

Mõtlesin, kuidas kodus emast niimoodi mööda hiilida, et ta minu viha ei märkaks. Pidin proovima näida tavalisena, et siis kiiresti oma tuppa saada. Ja täna ma kodust arvatavasti ei lahku.

Äkitselt takerdus minu jalg millegi taha ning ma leidsin end põlvili kõnniteelt, terav valu läbimas minu põlvi. Proovisin ettevaatlikult püsti saada, aga see ainult suurendas valu. Lükkasin end siis kõnnitee äärde murule istukile ning vaatasin oma põlvi. Vasakul põlvel oli palju kriimustusi, palju nahka oli maas. Natuke verd immitses ka väiksematest haavadest. Parema põlvega olid aga lood hullemad. Veri nirises õrnalt mõõda minu jalga alla, põlv ise oli tugevalt marrastatud. Kobasin oma kotis ning otsisin välja salvrätikud, millega niriseva vere jalalt maha pühkisin. Seejärel surusin selle õrnalt haavale, et veritsemist takistada, samas ise hambaid valust kokku surudes.