Savanna (Eesti keeles)

36. peatükk

Mul oli tunne, nagu oleksin just maratoni jooksnud. Või maratoni maadelnud, kui nii saab öelda. Ma pidasin vastu võib-olla kuskil viis minutit või natuke üle selle, mis ausalt öeldes tundus liiga kaua. Selle asemel, et mind kohe maha suruda, lasi Shane mul pikka aega ringi joosta. Ta pidas oma sõna, et on ettevaatlik minu haige jala suhtes. Ent ta ei maininud ülejäänud minu kohta midagi. Olen kindel, et peagi võivad sinised laigud minu kehal näha olla. Mitte, et Shane minuga just julmalt oleks käitunud, nagu need kaks tüdrukut omavahel, kes enne meid maadlesid. Aga ta oleks saanud ka õrnemini... 

Eemalt kõlas juubeldamist, mille peale ka mina uuesti pea tõstsin. Elissa ja Blake olid mõlemad maas, Blake Elissa all. Teised, kes nende kahe ümber ringis seisid, hakkasid lugema. Ja kui kümme täis sai, ronis tüdruk poisi pealt maha, lastes kuuldavale midagi võiduka moondunud ulge sarnast. 

Elissa sammus naeratades minu kõrvale, istudes samuti pingile. Ta hingeldas alles, ent muul moel ei lasknud väsimusel välja paista. 

"Ma ju ütlesin, et võidan seekord," sõnas ta rõõmsalt. 

Heitsin pilgu poisile, kes end teistest eemale lohistas ning murule pikali vajus, tema rind samuti tugevalt tõusmas ja langemas. Aga ta ei paistnud kaotuse pärast löödud ega õnnetu või midagi sellist. Ta vaatas Elissa poole, naeratas ja vangutas omaette pead. 

"Oleks mul selleks vähemalt võimalustki olnud," vastasin tasaselt, püüdes oma hääletooni võimalikult ükskõiksena hoida. 

"Ah, ära muretse selle pärast." Elissa müksas minu õlga. "Oleksid sa olnud väljakul ühe oma tavalise inimesest klassikaaslasega, oleksid talle pika puuga ära teinud. Sul läks suurepäraselt!" 

Kehitasin õlgu. "Kas inimesel on üldse võimalik savannalast võita?" 

Elissa mõtles hetkeks, tema pilk rändamas tühjalt üle laagriplatsi. "Igatahes mitte Shane'i," lausus ta viimaks. "Keegi sellest õppelaagrist pole temale ära teinud."

Jõllitasin tüdrukut. "Ja ikkagi pidin ma võitlema just temaga? Et mul tõesti poleks mingitki võimalust?" 

"See oli sinu esimene kord niikuinii," sõnas Elissa. "Ma arvan, et Shane tahtis sulle vaid veidi enesekaitset õpetada." 

"Või siis enese väsitamist," pobisesin. "Esialgu oli küll see hingega keha kontrollimise värk mugav, aga ma arvan, et lõppkokkuvõttes kurnas see mind liiga palju, et keskenduda." 

"Vabandust, ma ei plaaninud sind kurnata." 

Minu pilk lendas koheselt Shane'ile, kes meie poole sammus, suul õrn naeratus. Ja nagu varemgi - enne võitlust, sest siis pidin keskeduma mitte lömastatud saamisele - libises minu pilk tema näolt madalamale, tema lihastele. Ja sealt edasi kohe maadlusplatsile Shane'i selja taga, nagu oleksin puntras laste juures ühtäkki midagi hiiglama põnevat märganud. Aga mul tekkis tunne, et minu käitumise võltsus oli näha sama hästi kui naeruväärselt suur punane lipp golfiplatsil. Ent siiski käitusin edasi nagu poleks midagi juhtunud.

Shane justkui ei pannud minu väikest näitemängu tähelegi, toetades end seljaga vastu kõrget tammepuud meie lähedal ja asetades käed mugavalt vaheliti. "Ma tahtsin tegelikult näha, kas sul on äkki selles asjas talenti." Ta naeratas tagasihoidlikult. "Sa olid osavam kui ma ootasin."

Turtsatasin, heites pilgu nüüd kätele minu süles. "Sa nimetad seda osavaks?"

Shane mõtles - vaid hetkeks - fokuseerides oma pilgu siis tagasi minule. "Oled sa selliseid asju varem teinud? Kasutanud teadlikult oma hinge, ma mõtlen."

Kehitasin õlgu. "Ainult kehast väljumisel."

"Ja mitu korda sa seda teinud oled?"

Miskipärast ma viivitasin natuke enne vastamist. "Kaks."