Monster (Eesti Keeles)

Monster -34-

Hola! Olen tagasi ning siin on uus peatükk.

If you don't swim you'll drown! :D Sorry, kuulasin just liiga palju 5SOS-i laulu "She looks so perfect". Ja kui te hakkate mu postitustes nägema laulu pealkirju või selle sõnu, siis need mind kummitavad :P Ehk saate teada, mis muusikat ma kuulan - lemmikud ja puha! :) kui see kellelegi korda läheb :P

Igatahes ma loodan, et teile meeldib!

Kallid ja naerunäod,

Maris P.

***

Vihast pakatav möire kostus mu kõrvu ning ma vaatasin ümber nurga, kuidas Tristan ning Seth korraga Balbase kogu poole tormasid, silmad raevust peaaegu pimedad. Nad rammisid otse Balbasest läbi... või sellest, mida nad oletasid olevat tema, mil tema naerust võnkuv keha nende selja taga kurjakuulutavalt kõkutas.

"See on teie parim katse? Pean ütlema, et olen pettunud," naeris ta pilkavalt. Tristan keeras järsult, kuuvalguses helkiv noatera vihises läbi järjekordse peibutise ning ma jälgisin seda juhtumas mitmeid kordi; sama viga, sama trikk. "Algajad! Te ei tea, kellega on teil tegu! Minust ei saa võitu kerge käeviibatusega."

Tristan vappus raevust ning Seth hingas raskelt. Nüüd, kui ma nägin neid paigal asendis, mõistsin, et mu venna põske mööda venis pikk verine haav. Mu silmad tõmbusid pilukile, uurides seda lähemalt, ning tundsin, kuidas mu endagi veri keema hakkas.

"Too ta tagasi!" urises Tristan. "Too Lydia tagasi!"

"Ei saa seda teha," muheles Balbas. "Kui te ei kavatse teha vahetust. Ning head vahetust."

Mu silmad lendasid pärani, kui ma vaatasin, kuidas nii Seth kui ka Tristan vabatahtliku sammu ette astusid. "Ma lähen, kui sa tood ta tagasi." Seda ütles Tristan, kuid nägin ka Sethi nõusolevat noogutust.

"Armastusest tehtud and põrgulistele seal all. Snäkk surnud, piinatud hingedele," sõnas Balbas aeglaselt, peaaegu, nagu oleks tal igav. "Neil saab olema pidupäev teid elusast peast võttes."

Ma astusin varjust välja, ettevaatlikult, et vältida kõike, mis üleliigset häält võiks teha, ning ma hakkasin nende poole hiilima. Balbas oli minu poole seljaga ning Tristan ja Seth olid liiga teoksil oma enda painavate mõtetega, et märgata mind. See ei välistanud aga mu vanaema alati terast pilku ning üllatunud ilmeid Vicci ja Larry poolt, mil nad minu pilgu püüdsid. Ma tõstsin oma sõrme oma huulile, viidates nende vaikimisele ning nende silmades oli näha nende kinnitust sellele palvele.

Mida lähemale jõudsin, seda rohkem mu käed värisema hakkasid. Ehk juhtub, et plaan, kesine nagu ta oli, ebaõnnestub. Tagavaraplaanile ma mõelnud ei olnud. Neelatasin peatudes täiesti kangestunud asendis tema selja taha. Selle deemoni selja taga.

Otsekui minu kohalolekut tajudes keeras ta end ümber. Muigasin, leides kuidagi sügavalt enda seest julguse, mida ma olin juba nädalaid taga otsinud. Hetkest, mil mulle jõudis kohale, et see pole mäng, vaid tõeline võistlus elu ja surma peale. Ning ma olin kaotamas, kui olin enda jaoks avastanud tõelise kiindumise. Kiindumise, mis mind oli hirmutanud ja mida olin alati eiranud. Kuni Tristani saabumiseni, kui ta selle kõik pea peale pööras.

"Sina!" räuskas Balbas, šokeeritult. "Kuidas pagana päralt sa siin olla saad?"

Mu muige muutus kergusega mõnitavaks irveks, mil ma laususin: "Ma ei oska öelda, kui kaua ma olin selles majas kinni, selles iiveldama ajavas kambrikeses, kus seinad on täis verd ja õudseid asju, millest isegi minu silmad jõledaid pilte moodustasid. Kordagi ei jätnud ma maha plaani põgeneda ja sulle otsa peale teha. Sa ei saa oodata, et sa suudad seda, saates mind kohta, kus sul pole just kõige rohkem poolehoidjaid."